Motoreis Marokosse

Kuna FB vahendusel kaasaelajaid oli üsna palju ning üsna lootusetu on kogu seda infot rääkides edasi anda, siis otsustasin reisi mõne sõnaga kokku võtta.

Plaan hakkas tegelikult küpsema juba suht ammu, eelmisel suvel Prantsusmaal ringi kolades. Kuigi mulle tegelikult meeldib rohkem aeglane ringi kaarutamine ja kaardile vingete joonte tõmbamine ei ole kunagi eesmärgiks, siis ausalt öeldes ei tundunud järjekordne Euroopa reis enam päris see, mida teha tahaks. Esiteks on igasugune natukenegi offroadi meenutav tegevus paljudes riikides nii karmilt ära keelatud, et oi-oi-oi ja teiseks oli puhtalt vaimne väljakutse, et minna kuhugi täiesti võõrasse keskkonda ja vaadata, kuidas siis tunne on. Kuna igal pool käib sõda või on muidu üsna kahtlane olukord, siis pärast sellist ülesandepüstitust jäigi sõelale ainult kaks suunda - Venemaa ja Maroko. Venemaa kasuks rääkis rahaline pool, aga ausalt öeldes ei suutnud seal esimese hooga nagu välja mõelda mingit konkreetsemat kohta või konseptsiooni, et kuhupoole pärast Narvat nina keerata. Kunagi tahaks seal kolada küll. Aga seekord siis kõigi Euroopa wannabe-maailmarändurite sihtkoht Maroko. Africa Twiniga Aafrikasse, woop!

Pärast üldise plaani paika panekut tuli tegeleda kliimaküsimusega. Põhimõtteliselt on Eestist startides kaks varianti, kas külmetada siinpool otsas või siis saada kuumarabandus kõrbes :) Enam-vähem talutav on minna kas kevadel märtsis-aprillis või sügisel septembris-oktoobris, paraku oli tänavune talv nii pikk ja külm, et pühendasin kevade hoopis endurole ning lükkasin reisi sügisesse. Sügisel jälle ei saanud kuidagi minema, küll oli tööd palju, siis tuli veel ühte, teist ja kolmandat vahele, nii et lõpuks toimus start alles 12. oktoobril.

Kõige suurem peavalu enne reisi oli pakkimine - kuigi ma omaarust ei ole teabmis kõrgete nõudmistega, siis paraku maksab igasugune kerge ja kompaktne matkavarustus ogaralt palju ning seda ei ole üldse kerge leida. Igasugu soojapidavuse ja ma ei tea mis numbrid on küll toredad asjad mille kohta müüjate ilusat juttu kuulata või mille üle kõiketeadjatega õlle kõrvale vaielda, aga reaalsuses kuskil metsas katkise tsikli kõrval lõdisedes on sellest nagu vähe tolku, et keegi kuskil arvas et ta teab midagi. Töötav lahendus on sõjaväe varustus, aga see võtab palju ruumi ja on raske. Ausalt öeldes võttis selleteemaline mõtlemine kalendriliselt kõige rohkem aega, ikka päris mitu korda otsustasin mingitpidi ja siis pärast jälle mõtlesin ringi jne. Aga päeva lõpuks pani asja paika pilk rahakotti - kuna kunagi 25€ eest ostetud sõjaväe magamiskott ja täiesti töökorras 14€ telk olid juba kapis olemas ja korduvalt ära proovitud, siis läksid need kotti ja korras. Järgmine kaalumisel olnud komplekt maksis ikka juba õrnalt neljakohalise summa. Sellest tulenevalt ei hakanud ka muu kola osas juuksekarva pooleks ajama, kui pakkide kaalu ühega algavaks nagunii ei saa, siis pole enam erilist vahet kas seda on seal 20kg või 30kg, seega pigem sai lähtutud sellest, et tegevusraadius oleks vähemalt 3 päeva/400km ja ühegi ettenähtava probleemi puhul poleks vaja välist abi kasutada. Tööriistakomplekt oli seekord parem kui eelmine aasta, ma isegi asendasin mutreid et peaks vähem erinevaid võtmeid kaasa võtma ja muidu optimeerisin seda kõvasti, aga samas muidugi Honda on Honda ja lihtsa inimese võimalused siin midagi ära teha on piiratud - kui KTMi krossika saab kolvini lahti kolme võtmega, siis jaapanlased sellist pulli ei talu et iga polt ei olegi täpselt õige suurusega ja isegi mõlema ratta eemaldamise "eelarve" on viis võtit :) Esimest korda sai kaasa taritud ka varulohvid, jube ruumiröövel, aga noh jällegi kui vaja oleks olnud...

Üldiselt takkajärgi tarkusena võib öelda, et kogu see pakkimise ja kola kaasa võtmise konseptsioon tuleb järgmine kord radikaalselt ringi teha, sest no ühest küljest põhimõtteliselt kõike peale nende lohvide läks reisi käigus vaja ka, aga teisest küljest on see hunnik ikka täiesti masendav, nagu tigu sõidaks, maja saba peal. Mul pole veel õrnimatki aimu, kuidas või kust otsast alustada, aga noh küll jõuab. Lihtsalt stiilis mutrivõtmeid pooleks saagides ja heeblite sisse auke puurides ei saa sealt suurt midagi maha, rohkem enesepetmine.

Kui asjad pakitud, siis oligi aeg teele asuda. Esimene etapp oli aja ja distantsi säästmise mõttes üsna lühike, 5km Tallinki laeva peale :) Rootsist lihtsalt läbi sõitmine on teatavasti üsna igav, võtsin küll seekord "huvitava" tee läbi Kalmari, aga ega seal tee pealt midagi erilist näha ikka ei olnud, tee nagu tee ikka. Esimesel päeval ei hakanud üldse pingutama ja ööbimise tegin poolel teel Figeholmi lähedal, alguses sildid küll näitasid kämpingu poole ja mõtlesin et uurin asja, aga siis tuli mõistus koju et mida paganat ma seal kämpingus tegema hakkan - sõitsin lihtsalt suht suvalises kohas metsavahele ja pärast paari järsemapoolset tõusu tekkis tunne, et vast siia ei viitsi keegi mulle enam vastu õhtut järgi tulla :)

Hommikul oli mingi rootslane maanteele mineva teeotsa kinni parkinud, aga noh see oli väike mure, enne kui ta jõudis 2 sammu auto poole teha oli mul Twiniga juba läbi kraavi forsseeritud. Ise olin muidugi lõpp uhke oma tembu üle, nagu olekski juba kõrbes ära käinud poiss :)

Järgmine päev oli vist selle reisi kõige igavam, jõudsin küll tuule ja külmaga võideldes valges Trelleborgi, aga kuna laev läks alles keskööl, siis tuli seal ikka kõvasti aega parajaks teha. Kohalik sadam on ka jube urgas, parkimine oli isegi motikatele tasuline ja mingit mõistlikku ootesaali ega midagi ei ole, seega konutasin neli tundi mingis rekkameeste dokumentide vormistamise putkas. Laev oli ka umbes selline, et kassikulla ja karraga ehitud Tallink tundus tõeliselt luksusliku alusena, aga lähemal uurimisel selgus et seal oli saun ja veel tasuta! Ainult rätiku laenamise eest tulnuks tervelt 2€ maksta, aga isegi see oli mul ju endal olemas.

Nende Saksa-Rootsi laevade eripäraks on see, et kajutihinnad on täiesti kosmosest ning reis ise suhteliselt lühike, seega tuleb vaadata selline alus kus kajut pole kohustuslik ning edasi on kaks varianti - kas rullida oma elamine lahti mingis täiesti suvalises nurgas või siis kasutada istesalongi. Istesalongist on jällegi kaks varianti, üks on selline et uks käib kaardiga lahti ja maksab mingi raha, vist oli 9€, ja siis kui broneerimisel seda varianti ei pakuta tähendab see seda et uks ei käi lukus aga muidu on kõik samamoodi. Kuna mulle sattus see lukuga variant, väike reisialguse ärevus oli sees ja päris kindel polnud, et mis seltskond seal laevas tänapäeval hängib (noh, võrreldes eelmise suvega on pilt ikka... muutunud), siis põdesin natuke asjade turvalisuse pärast ja maksin selle lukuraha ära, kuigi takkajärgi oleks võinud vabalt seda ka mitte teha ja kokku hoitud raha näiteks burgerisse investeerida.

Saksa poolel hakkas lõpuks päris reis pihta, tankisin paagi täis, rullisin kaardi lahti ja keerasin kiirteelt maha, et oma roostes navigatsioonimäng lahti võimelda ja uurida, mismoodi maapiirkondades elu käib. Kui mujal on alati ka niisama ringi kaarutatud, siis Saksamaa on seni alati kuidagi nii risti plaanidel ees olnud, et pole kiirtee pealt maha saanud. Enamvähem kohe ootas tee kõrval poni:

Kahjuks oli ta küll üsna häbelik, sai aru et ma pildistan ja läks puu taha peitu.

Mõni aeg hiljem oli ühes linnakeses parajasti rändtsirkus:

Üleüldiselt on need Ida-Saksamaa maapiirkonnad kohati ikka uskumatult trööstitud, ääremaastumine on igal pool probleemiks. Palju on igasugu suuri mahajäetud lagunevaid hooneid, teede kvaliteet on seinast seina, supermarketi kaubavalikuga võrreldes on keskmine A&O pood nagu Stockmann ja siis pensionärid seisavad seal poes reas ja valivad, et kumb kahest makaronisordist on see parem ja maitsvam. Ja muidugi parim indikaator sellest, et inimesed on mingis plaanis nagu elule käega löönud: igal pool teede ääres ja muidu "mugavates" kohtades vedeleb täiesti uskumatus koguses prügi, noh Marokoga võrreldes see on muidugi nali, aga Eestis on asjad ikka üsna korras peaks mainima. Samas inimesed ise on kohati ikka toredad nagu igal pool mujalgi, üksiku mootorratturi käest ikka tullakse uurima et kust tulek, kuhu minek ja ega külm pole, nagu tavaliselt :) Ma muidugi üritasin siis seletada et Aafrikas tegelt on päris okei ilm praegu ja ega mina süüdi pole et ma Eestis sündisin, aga tundub et ega keegi seda väga tõsiselt ei võtnud, vaadati et poiss niisama ajab joga naljaviluks.

Järgmiseks õhtuks sai kuidagimoodi siksakitatud Braunschweigi lähistele, nagu ikka tavaliselt on, siis hommikupoole oleks võinud enamvähem iga 200m taha telgi püsti lüüa, siis hämaraks minemise ajal olin 8-realisel kiirteel keset lõputut linnastut. Tuli veel paarkümmend kilti edasi pressida ja siis õnnestus kuidagi käsikaudu leida mingi küngas, mille otsa viis pinnastee. Teeotsal oli küll ees tõkkepuu ja mingi silt selle kohta, kuidas selle künka otsas on metsloomadel hea ja rahulik elu, mida pole tore häirida, aga kuna tõkkepuu oli üles tõstetud siis otsustasin, et ega ükski normaalne metsloom nagunii ei viitsi nii järsust kaldast üles kõndida ja inimeste tarbeks võib alati lolli mängida et ma ei näinud pimedas silti, ei oska ühtegi keelt peale läti keele jne. Kuigi all orus oli üsna kuiv olnud, siis vaikselt olin jõudnud juba niikaugele, kus vertikaalsed pinnavormid kliimat muudavad, seega tõus oli üsna savine, libe ja üleüldse oli kogu see paik selline niiske ja ligane. Sakslane oli seal tipus muidugi metsa teinud ja traktoriga ringi sõitnud, see hajutas viimasegi mure neljajalgsete loomade pärast, küll aga leidus seal hulgaliselt öökulle, kes igaüks oma puu otsas huikasid.

Hommikul kohvi keetmise ajal sõitis mööda kaubik, redeliga katusel. Pidas kinni ja uuris et kas ma magasin siin, ma siis ütlesin kalanäoga vastu et magasin jah. Tüüp siis natuke mõtles ja küsis et kas kõik on ikka korras, ma umbes lonksasin kohvi ja ütlesin et pole nagu viga jah, ilus koht :) Natuke mõtles veel, et mida sellest kõigest arvata, aga ju siis otsustas et ohutu idioot on ohutu, soovis edu ja sõitis edasi. Ilmselt sinna siis viis mingi teine tee veel, sest see savitõus oli isegi valges ikka paras nikerdamine ja teisi värskeid jälgi seal polnud. Aga hommik oli tõesti ilus:

Ülejäänud päev oli vahelduv, palju paksu udu, vahepeal narrimiseks natuke päikest. Esimest korda hakkas tõeliselt soe, kuskil mäeveerul olnud külas paistis päike ja temperatuur ronis üle 20 kraadi. Teele jäi juhuslikult ka selline imeilus linn nagu Marburg. Kui muidu on saksa linnad sügisel sellised natuke tühjad ja unised, siis seal oli ilma Wikipediat lahti võtmatagi selgelt aru saada, et linnas peab tähtis ülikool olema - tudengid olid vaba päeva ja ilusa ilma koosmõjus kõik välja tulnud ja seltsielu kees igal tänavanurgal.

Õhtuks jõudsin Taunuse Rahvusparki Frankfurti lähedal. Kuna seal olid üsna ägedad loogelised teed, ilus ilm ja pühapäeva õhtupoolik, siis oli vist enamvähem kogu Frankfurt sinna välja tulnud oma kõikvõimalikke rohkem ja vähem hobisõidukeid tuulutama. Autode ja tsiklite rivi oli igal pool pea katkematu, leidus Ferrarisid, üks McLaren, tsiklite poolelt oli Hayabusa põhimõtteliselt nagu rahvapill. Samas kuna liiklus oli tihe, siis ega keegi nagu eriti sõita ei saanud, niisama patseerisid seal ringi :)

Kuigi seal pargis olid ka igasugu matkarajad, rattarajad, mudellennukite lennutamise platsid ja muud atraktsioonid, siis ametliku telkimisplatsi olid nad suutnud suht hästi ära peita. Lõpuks pärast mitmeid eksirännakuid kohale jõudnuna avanes huvitav vaatepilt: kuna ilmselgelt ei olnud see just väga populaarne koht ja maad ei saa raisata, siis olid praktiliselt mõtlevad inimesed poole platsist karjusega piiranud ja seal elasid sellised tegelased:

Olid hästi uudishimulikud, kui fotoka välja võtsin siis tulid kohe jooksuga uurima, et mis imelik karvutu loom see seal majandab. Ma ausalt öeldes siiamaani ei teadnud üldse, et veised joosta oskavad, aga selgub et oskavad küll ja päris kiiresti :) Kartsin natuke et äkki see pisike traat ei ole piisav heidutus, aga siis avastasin et sakslane oli pannud kohe ilusa sildi karjamaa ja telkla piirile veistele lugemiseks, mis ütles et vot siit maalt algab telkimise ala. Süda oli kohe palju rahulikum, sest kui silt võib napakale eestlasele vahel mitte mõjuda, siis ühele korralikule saksa veisele on see kindlasti kõvem argument kui mistahes karjus või aed.

Järgmisel päeval sai natuke varusid täiendatud. Eestist kaasa võetud proviant lõppes otsa. Plaanitud oli vedada 3 päeva normi, aga kuna pühapäeval on Saksamaa kinni ja see meenus mulle õnneks õigel ajal, siis sai 3-päevasest ratsioonist sujuvalt 4 ja ausalt öeldes ega eriti vahet ei tundnud. Selgus et Saksa kuivtoidud on fantastilised, isegi paremad kui need mis meil müüakse (muidu üldiselt üle-Euroopaliselt Eesti omad on ikka kõrgel kohal), ma ei teagi miks see nii erinev on sest tootjad on ju ikka samad. Sai veel siin ja seal ringi kolatud ning õhtuks Alsace'i poolele ära.

Prantsusmaa tervitas kohe korraliku vihmaga, iseenesest päris hea saavutus et niigi kaugele (pool)kuivalt jõudsin, aga muidugi kui istud pimedas bussipeatuses vihmavarjus siis see fakt lohutab vähe :) Seega sai süda kõvaks tehtud ja järgmiseks sihtkohaks sai Metzi Ibis Budget. Üldiselt pole need Ibised muidugi mingi eriline budget, vähemalt üksi reisides, aga noh samas nad on alati mugavalt linna servas, alati ühesugused ja beggars can't be choosers.

Muidu üldiselt on Prantsusmaale jõudes alati selline tunne nagu koju oleks jõudnud, kuigi ma nende keelt veel väga ei räägi, siis ma saan aru mismoodi nad mõtlevad, ma ei pea muretsema selle pärast et keegi liikluses midagi idiootset teeks, sest kõik on loogiline, teeviidad näitavad alati sinna kuhu sa minna tahad ja kõik inimesed oskavad sind kuidagi nagu meelitada või leida need kaks ilusat sõna, mis su tuju tõstavad. Näiteks hotelli ees hängis mingi noortekamp, kes vaatas mu majandamist tsikli kallal ja küsis et ega ma juhuslikult pole "see lõbus inglane sealt telekast", no loomulikult nad teadsid ise ka et ma pole, aga toredamat vastuvõttu on raske ette kujutada. Jah, ma armastan seda riiki :)

Kes ei tea, siis pildil paremal on Rillettes du Mans, väga populaarne ja maitsev lihatoode. Ma tavaliselt kannan seda kohvris ja määrin puhkepauside ajal näksimiseks saia peale, soovitan proovida. Eestis kahjuks ei müüda, peab ise tegema või importima.

Järgmisel päeval otsustasin teha kiirteepäeva, kuna ilm oli vilets ja lootsin et lõuna poole liikudel läheb äkki veidi paremaks. Paraku väga hästi see ei õnnestunud, sest kuidagi suutsin Lyoni eel ühe vale pöörde teha ja sattusin linnast mööduva tee asemel linna ümbritsevale ringteele, mis muidugi oli tipptunnile kohaselt korralikult umbes. Kiirteemaksudeks läks ka palju raha, ma ei olegi nagu siiani aru saanud, mis loogika järgi nad motikaid maksustavad - kohati tuleb ekraanile ilusti motika pilt ja hind on normaalne (kuigi mitte odav), aga kohati oled sõiduauto ja siis on ikka kohe päris valus. Ja kuigi kiirteid saab kenasti vältida ja kasutada samasse kohta viivat tavateede süsteemi, siis keskmine kiirus langeb seal kohe kuhugi 60 kanti (kiirteel 100) ja sügisel on päevad lühikesed.

Ühes parklas oli meeldejääv episood iirlastega, söön seal oma nuudleid ja tuleb suhteliselt hästi riietatud mees, küsib et ega ma inglise keelt ei räägi. Ma vastu et räägin ikka, siis ohkas kergendatult ja hakkas rääkima pikka lugulaulu sellest, kuidas tal varastati autost kõik dokumendid ja kaardid ära ja nüüd peab praamile jõudma et koju saada, ole sõbraks ja aita veidi, kodus kannan tagasi. Ma muidugi põhimõtteliselt kellelegi kunagi raha ei anna, seletasin siis et vot näe kahjuks sulli pole ja tee viib Aafrikasse, nii et iga sent arvel. Tüüp noogutab et saab aru, korra veel nagu hakkas lint otsast peale mängima a siis läks hoopis mingeid automajaga hollandlasi torkima.

Mul muidugi juhe koos, et no igat masti kerjuseid ja skämmimeistreid on elus nähtud küll, aga et endale sebida selleks Iiri numbritega auto ja kuskil Prantsusmaa kolkas õnne proovida, see tundub natuke ebareaalne. Samas kui sul on tõesti häda käes, siis mida fakki sa teed tasulisel kiirteel, mis kilomeetrihinna sujuvalt kahekordistab. Aga noh pikalt ei mõelnud, sularaha ma poleks eestlasele ka andnud, sõin oma toidu lõpuni ja hakkasin tsikli juures majandama.

Hakkan siis juba kiivrit pähe tõmbama kui tuleb teine tüüp, tere, ega sa inglise keelt ei räägi, ma olen iirlane. Mul umbes juba katus sõitis selle jutu peale, vastasin stiilis et klge poisid, kümme punkti suht usutava skämmi eest, aga su sõber siin just 15 minti tagasi käis küsimas. Selle peale oli tüübil keel suus ristis, et köh, mäh, misasja. Väikse selgitamise peale tuli välja et ta tahtis hoopis teada kuhu poole sõitma peab et Pariisi jõuda, et GPS ütles üles :) Selle peale olin muidugi lahkus ise, voltisin kaardi laiali ja näitasin siis variante. Küsisin ka igaks juhuks veel üle et ega sa ei tea midagi oma kaasmaalastest, kes nagu natuke hädas on, et äkki kuidagi sama seltskond vms, aga ei teadnud. Pärast vaatasin et olid suure automajaga kohale tulnud.

Täiendus aastal 2022, ilmselt ikka oli skämm, https://en.wikipedia.org/wiki/Irish_Travellers

Selles mõttes ma ei pea ennast just mingiks maailma navigatsiooni- ja reisibossiks, aga see on ikka ulme kuidas inimesed suudavad päise päeva ajal sattuda mingitesse täiesti jaburatesse olukordadesse. Et no jätan ühe seltskonna KÕIK krediitkaardid autosse või siis sõidan sadu kilomeetreid tulukeste järgi, nii et kui tulukesed ära kustuvad, siis enam ei tea ööd ega mütsi isegi sellest, millises gloobuse nurgas ma asun. Krt maailma parim Michelini kaart maksab bensukas 6€, sama palju kui võileib. Tagasitulles näiteks juhendasin üht prantslast, kes oli suutnud orgunnida hotellist endale poole Hispaania kaardi ja siis sõita sinna teise poolde, mida kaardil polnud.

Õhtuks jõudsin Rhône'i orgu. Mistahes GPS-ist täpsemini teavitas tõotatud maale kohale jõudmisest supermarketi kaubavalik, no blinn, ma pole vist korraga üldse nii palju veine ühes kohas näinud kui seal ainuüksi Cotes du Rhône'i oli (see on mu lemmikvein). Kuigi ettevalmistus oli eeskujulik, siis korraks võttis hapniku ikka päris kinni :) Kuna seal on maastik juba üsna mägine (vähe horisontaalset maad) ja asustus tihe, siis erilisi lootuseid metsikuks telkimiseks ei hellitanud. Alguses vaatasin välja ühe kommertskämpa jõe kaldal, aga kui juba lähedale jõudma hakkasin siis läks järsku maru külmaks ja niiskeks, mõtlesin et ega mäe otsas ju halvem ikka olla ei saa ja põrutasin üles. Mingi 10 kilomeetrit sai esimese käiguga ronida, siis umbes sama palju teise käiguga alla nikerdada ja siis veel natuke ronida. Hommikul kimas sealt samast mäest üks kahetaktiline roller üles nii et org kajas, Peugeot peab ikka oma kaubas üsna kindel olema, et neid garantiiga sinna müüa :) Võibolla muidugi oligi tehase katsesõitja, et kui juba Rhône'is vastu peab, siis kärab Viimsis kah.

Prantsusmaal on selline tore munitsipaalkämpade süsteem, kus hinnad on alati paremad kui kommertskämpades ja kvaliteet väga hea, lisaks kuna see on siiski munitsipaalköis mis lohiseb, siis tihtipeale unustatakse üldse raha küsima tulla. Kuigi on ka tõkkepuuga variante, siis levinud on see mudel kus lööd lihtsalt oma laagri püsti ja hommikul siis tuleb keegi raha küsima, kui tuleb. Väga mugav, kui saabud vastu ööd, kommertskämpades pannakse vastuvõtt kaheksast kinni ja hooaja välisel ajal on need tihtipeale üldse suletud. Leidsin siis ühe sellise, prantslane oli muidugi istutanud mõnusa pehme muru ja platsid hekkidega ääristanud, aga siis mingi uitmõtte ajel istutanud sinna ka kastanipuud, et telgis külje keeramine põnevam oleks :) Raha keegi ei tahtnud.

Järgmisel päeval sai natuke mägedes kaarutatud. Kuna ma varem pole päris mägiteedel sõitnud, siis tundus kõik nii vinge ja huvitav, reisi lõpuks oli mägedest muidugi vihane kopp ees :)

Sealkandis hakkas juba teisi mootorrattureid ka kohtama. Peab mainima, et kui tavaliste inimeste puhul tekitab see Eesti ikka natuke segadust, et odott kus maailma otsas see nüüd täpselt on (ja ega ma enam ei viitsi seletada ka, et Rootsi lähedal vms, sest esiteks ma ei tea neid prantsusekeelseid riiginimesid nii hästi ja teiseks fuck that, Eesti on Eestis mitte millegi lähedal), siis tsikliinimesed on ikka väga kursis juba, enamik on kas ära käinud või siis vähemalt Poolani jõudnud. Ja kohati juba küsiti ka et kas Maroko poole tee, sealkandis see pole enam nii suur vahemaa. Üks paarike uue Africa Twiniga oli eriti joviaalne, vahepeal juba tekkis tunne et natuke veel ja tulevad kaasa, et selline väike 5000km Twinide kruiis :)

Öö veetsin mahajäetud viinamarjaistanduse servas olnud metsatukas, esimest korda oli hommikul telgist välja ronides enam-vähem kuiv tunne.

Järgmisel päeval sõitsin mööda Prantsuse Vahemere-rannikut, ausalt öeldes oli üsna igav päev, lõputud turistiurkad, koledad rannad ja igav loodus. Vahemeri sai vähemalt ära katsutud, ujuma minna ei viitsinud.

Nägin järjekordset rändtsirkust, ponisid, kitse, laamat ja dromedari:

Kõigi loomasõprade rahustuseks olgu ära mainitud, et vähemalt selles külas olid tsirkuseloomad küll aukülaliste seisuses - mitme kilomeetri raadiuses oli täpselt kaks enam-vähem horisontaalsusele pretendeerivat ala, ühe peal olid nemad ja teisel jalgpalliplats :) Kõik teised loomad pidid mööda mäekülgi kõndima.

Ka pardid olid kohale jõudnud, linnukesed polnud veel lõunamaa päikesega harjunud ja kogunesid sildade alla ning muudesse varjulistesse kohtadesse:

Katalooniasse jõudes oli esimene plaan lihtsalt randa minna, aga võta näpust - randa polnudki, kaljud ulatusid otse veepiirini. Ja üleüldse oli seal Girona ümbruse nurgas horisontaalse maaga ikka eriti kitsas, isegi kõik majad olid mäekülgede sisse ehitatud. Fantastilised vaated, imeilus õhtu, aga telki panna pole absoluutselt mitte kuhugi.

Sant Feliu de Guixols:

Olin korraks kohe täitsa kimbatuses. Sõitsin siis mööda mäekülge tagasi üles, tõus oli kõige järsem seninähtutest, põhimõtteliselt teekonna ja kõrguse järgi arvutatud keskmine oli 10% lähedale, maksimum mis märk näitas oli 14%. Ehk siis 5km sõitu ja 500m tõusu :) Lootsin et mäe otsas on äkki mingi platoo, aga ega eriti ei olnud, iga maatükk oli selgelt kellegi oma ja mõned kandidaadid tuli välja praakida ka selle tõttu, et sinna viiv tee oli Twini jaoks liiga kitsas. Lõpuks leidsin käsikaudu ühe koha, kus keegi oli vist teinud ettevalmistusi majaehituseks, aga see oli mingil põhjusel pooleli jäänud, superkergendus. ‌‌

Muideks see puu, mis oma lehed nii vastutulelikult telgialuseks puistanud oli, peaks olema loorberipuu. Ma varem ei teadnud, et loorberilehtedele on päriselt ka võimalik puhkama heita, arvasin et see on selline võimatu kõnekäänd nagu sõelaga vee kandmine vms. Aga nüüd on tehtud :)

Reisi Hispaania osa oli ausalt öeldes natuke igavam kui ma lootsin, aga eks oma rolli mängis ka see, et sihtriik ei olnud enam teabmis kaugel ja mägedes kruttimisest hakkas natuke kõrini saama. Aga olgem ausad, kogu see Vahemere rannik on üks paras urgas kah, lõputu turistiurgaste rida ja siis alternatiivina ülikallis kiirtee risti läbi. Tegin ühe hotellipeatuse Alicante'is ja tuiasin seal natuke ringi (parajasti oli reede õhtu, temperatuur oli 25 kraadi ja elu kees), aga kuidagi nagu ei osanud selle linnaga see hetk suhestuda. Eks linnadesse saab ka lihtsamal moel minna.

Siis üks öö möödus Aguilase lähedal mäe otsas, jahimehed olid sinna mingi täpselt Twinile sobiva tee teinud:

Viimase öö veetsin Marbella lähedal, seal oli üks paariruutkilomeetrine org majade ehitamiseks ette valmistatud, teed sisse lükatud, osa teid isegi asfalteeritud ja natuke kanalisatsiooni paigaldatud. Aga siis oli miski teisiti läinud kui plaanis ja kõik see ilu seisis niisama ja lagunes. Keegi oli ikka päris soliidse hunniku raha kulutanud selleks, et ma saaks tulla ja seal mugavalt telkida :)

Kokku loendasin seal umbes 60 majakohta ja siis kolm maja. Kõrvalorg samas oli öösel üks suur tuledemeri. Vastu õhtut hakkas veel orust kostma südantsoojendavat kahetaktilise lõugamist ja 5 endurosõitjat põrutasid mööda, ei tea kas ei oleks tahtnud ise ka seal KTM-iga natuke kangutada, ei tea :)

Seal viimases orus sai kahjuks niiskus kaamerast võitu ja see mõnda aega ei töötanud, õnneks kuivas mõne päeva pärast jälle ära, aga piltide osas on nüüd siin väike auk.

Marokosse jõudmise päev algas lühikese sõiduga Algecirasesse ja praamipiletite ostmisega. Vastavad putkad on juba mitusada kilomeetrit varem kiirtee ääres, linnas sees jne, ja hinnad on igal pool samad. Aga ausalt öeldes ma ei teagi, miks neid putkasid peetakse, sest sama hästi saad pileteid ka sadamast osta. Sadamas on elu väga rahulik, pargid lihtsalt sõiduki parkimismajja (45 minutit on tasuta), jalutad müügisaali ja siis valid sobiva firma ja ülesõidu sihtkoha ning aja. Mina valisin sihtkohaks Tanger Med-i, sest eelinfo kohaselt on nii Ceuta kui Tanger Ville kaudu piiriületus keerulisem ja muidu ka peavalu rohkem, Med-is on kõik hea rahulik ja kiirtee hakkab põhimõtteliselt sadama väravast, ei pea hakkama seal kohe navigatsiooniga hulluks minema. Piletid ostetud, jäi üle ainult tavaline check-in ja laeva väljumist oodata. Laevalt nägin delfiine, äärmiselt ilusad olid.

Siinkohal on vist paras aeg rääkida Marokos reisimise lahutamatust osast, inimestest kes tikuvad ligi ja katsuvad sind meelitada midagi ostma. Mõttes nimetasin neid Pähemäärijateks, ehk lühendina PM (haha, nali muidugi, tegelikkuses oli see sõna loomulikult T**apead ehk lühendina TP). Tihtipeale arvatakse ekslikult, et need ongi selle kauba või teenuse müüjad, aga tegelikult ei ole ühel endast lugupidaval TP-l mitte mingit poodi või muid sidemeid mingi ausa äriga, tema eesmärk on "aidata", vedades sind lihtsalt mõnda olemasolevasse kauplusesse või kasvõi tasuta parkimiskohale, noh ja siis ilmselt selle eest tippi küsida (ma täpselt ei teagi tegelt endiselt mis lõpus saab). Üldiselt ausad marokolased põlgavad seda kõntsa südamepõhjani, otseselt küll kätt ette ei pane kui TP tõesti mõne kliendi toob, raha on raha, aga kui sa ilmselgelt jõuad leti äärde oma auru all ja TP lihtsalt ripub sabas, siis käratatakse tolgus kohe eemale ja aidatakse sind igakülgselt temast lahti saamisel. Tanger Med on eelkõige kaubasadam ja seal on kõvasti vaeva nähtud, et TP-sid väravast sadama alale mitte sisse lasta, seega vähemalt esmakordsel reisil soovitan seda sadamat igati. Mulle üks küll üritas tasuta tolliblanketti müüa, aga see oli tühiasi.

Piiriprotseduurid olid üsna lihtsad, ma kujutan ette et Eestisse on raskem sisse saada. Kõigepealt pead laevas täitma immigratsioonikaardi ja saama passi templi oma Maroko isikukoodiga, seejärel laevast väljudes see sama tembeldaja kontrollib veelkord passi, siis kontrollib passi politseinik putkas (ma esimese hooga panin küll otse tolli kuna tollitöötajatel olid uhkemad mundrid, siis saadeti viisakalt tagasi) ja lõpuks tollis täidad sõiduki kaardi ja vajadusel näitad pagasit. Sõiduki kaardist on kolm koopiat, millest 2 tuleb läbi tule ja vee ja pussnugade IGAL JUHUL piirile tagasi tuua, see on ulmeline jama mis juhtuma hakkab kui seda ei tee :) Natuke oli küll nalja sellega, et arvuti ei tunnistanud nii lühikest registreerimisnumbrit nagu Eestis tsiklitel on, tüdruk siis kurva näoga maadles sellega ja küsis et kas tõesti ongi ainult kaks numbrit ja tähte, ma muidugi jälle kalanäoga ütlesin et jah, nii on Eestis kombeks. Uuris siis passi ja leidis sealt et ahaaaa, aga siin on kirjas et XRV750 (mis on tsikli mudelinimi), mul hetkega kõhus jahe et kirjutavadki nüüd mingi joga deklarisse ja pärast tagasi tulles seleta kaks päeva et sa dromedar pole, seega astusin otsustavalt vahele ja ütlesin et ei, tulge palun välja ja vaadake, kaks numbrit ja tähte, maniere Estonien, blin. Uuris siis pikalt 15 tähega euroriba, ohkas ja kutsus kuskilt mingi ülemuse :) Aga kuidagi nad selle ordinaatori seal ikka kambapeale ära petsid ja boonusena ei pidanud isegi ühtegi kohvrit lahti tegema, kõrval itaallaste autot ikka moepärast natuke puistati. Üleüldiselt EL-i pass ja registreerimisnumber on kohalike ametnikega suhtlemisel ikka kõva valuuta, selles veendusin veel hiljem mitu korda, eks see on selge ka et ega Eestit keegi ei tea, aga nende põhimure on hetke maailmas vähe teisel suunal toimuv liikumine.

Sadamast välja saanuna olid TP-d muidugi kohe vastas, eks ma natuke pabistasin ka ja tahtsin enne aklimatiseeruda kui nendega silmitsi minna, nii et raha vahetamine ununes täitsa ära. Kiirtee maksuputka õnneks aktsepteeris ka eurosid, küll 10:1 kursiga (õige on vist 11) aga no pisike mure.

Kuna päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma, siis hakkasin kohe ka ööbimiskohta otsima. Üldiselt on Maroko metsiku telkimise osas üsna raske maa, põhja pool on iga viimanegi jalatäis maad üles haritud ja ega lõuna pool see ka päris nii ei ole et keerad kuhugi vasakule ja oled rahus, igal pool hängib keegi ringi. Mõtlesin et läheks randa, Asilah'st lõuna pool näitas kaart et natuke võiks nagu ruumi olla, ja oligi. Polnud küll päris metsik rand, vaid pigem selline üleni prügiga ära lagastatud populaarne suvituskoht, aga kuna hooaeg läbi siis oli inimtühi ja Twiniga muidugi sai mõnusalt sügavale puude vahele sõita, et mitte päris 360 kraadi raadiuses nähtav olla. Igal pool kasvasid metsikud palmid ja liiv oli päris mõnus, seega ideaalne. Telk püsti ja magama ära, oleks pilti teinud aga fotokas oli endiselt rivist väljas ja mõtlesin et ah küll hommik on õhtust targem.

Sain umbes 3 tundi kosutavat und kui järsku läks väljas valgeks ja mingi 4 liikmeline seltskond jäurab õues prantsuse keeles. Pistan siis pea välja ja no alguses kohe väga aru ei saanud et milles üldse keiss, mingite suva kalkarite kohta nägid nad natuke liiga asjalikud välja ja samas mingeid politseile viitavaid vorme vms ei paistnud. Unesegase peaga oli raske jutust aru saada kah, marokolased ju räägivad prantsuse keelt umbes nagu soomlased inglist, selle vahega et omaarust on nad selles väga osavad ja ei saa aru miks turist aru ei saa :) Kästi riidesse panna ja välja tulla, selle ajaga mis pükste otsimiseks kulus panin ikka mingil määral pildi kokku ja torkasin neile välja saanuna ilusti passi hambusse. Alguses nad muidugi keerutasid seda igatpidi (neil neetud uutel passidel on ju isikuandmete leht eraldi, mitte kaane küljes), aga kui lahti raalisid, et mis loomaga tegu siis toon kohe muutus. Hakkasid epistlit lugema, et tegu pole üldse turvalise kohaga ja normaalne inimene üldse ei maga õues sellise ilmaga (22 kraadi), et Marokos on kämpinguid iga nurga peal. Ma siis tõmbasin kõrvad lonti ja ütlesin et ma just täna saabusin ja pime on, ei näinud et ükski lahti oleks olnud (mis oli tegelt täitsa tõsi, mitte et mul oleks plaan olnud sinna minna). Tüübid siis rahunesid täitsa maha ja selgus et nad olid tegelikult kohe näinud kuidas mingi lollakas randa keerab, aga ega eks-sissi metsast ju niisama lihtsalt üles ei leia ja niimoodi nad olidki 3 tundi lihtsalt kamminud kogu randa läbi :) Eks nad ilmselt ikka mingid piirivalvurid või politseinikud olid, sest politsei kohalolu on Marokos täiesti ebareaalselt suur, enamvähem samas suurusjärgus mis TP-de oma.

Paraku pour votre securitee (tõlge: mitte minu vahetuse ajal) pidin ma sealt siiski jalga laskma, purjetasin siis kurvalt juhatatud kämpinguni ja maksin kirvehinna (7€) et saaks öö lõpuni magada ja duši all käia. Kämping oli ikka valus urgas, samal platsil jalutasid kanad ringi ja kukk kires pool ööd, anoh vähemalt turvaline :)

Järgmisel päeval oli esiteks muidugi vaja käia supermarketis ja siis organiseerida endale mobiilne nett. Viimane maksis 1€ gigabaidi kohta, aga kahjuks läks seadistamisega midagi nässu, nimeservereid ei leitud paar päeva hiljem enam üles ja jäi ainult Facebook, anoh asi seegi. Ülejäänud päev möödus vahelduva eduga Fes-i poole kruiisides, ilm oli soe ja elu muidu ilus, ainult see loodepoolne nurk oli tõsiselt igav. Lõputu põllumaa ja sõnnikuhais, ei mingit päris loodust. Tegin kohustusliku pildi sellest, kuidas Africa Twin omanimelisele mandrile jõudis ja vahtisin niisama eluolu.

Loomadest olid valdavad eeslid, keda kasutati seal vist küll kõikideks võimalikeks töödeks :) Toredad tegelased.

Fes-i lähistel kleepis end sappa järjekordne TP, ja kahjuks ma pidin kaardi uurimiseks seisma jääma ning temaga vestlusesse laskuma, aga peab mainima et see oli vist ainuke kord kui neist mingit kasu ka oli. Nimelt tüüp vaatas et ma vist olen kämpingu peal väljas ja hakkas seletama et Fes-i piirkonnas on kaks kämpingut, üks neist on väga hea ja lähedal, teine aga maru kaugel ja valus urgas. Ma siis kirjutasin mõlemad nimed üles, teise oma sellel ettekäändel et kindlasti sinna ei satuks, kruvisin oma kaardi kokku ja panin jugama. Tüüp natuke üritas eessõitjat mängida ja mind "õigele teele" juhtida aga no eestlane on ju loll, see ei saa aru kui hea inimene tahab talle midagi näidata. Tee viis loomulikult sinna teise kämpasse, mis asus Ifrani lähedal, see on juba otsaga Atlases. Noh ja pettuma ei pidanud - see oli väga soliidne asutus, sõbralik omanik, korralik duširuum ja muidu meeldiv koht kus öö veeta. Kõrgus merepinnast oli mingi nõrk 1570m ja temperatuur ikka 17 kraadi :) Ja maksis 4€. Ma ei tea ausalt öeldes, mis värk neil sellega on, aga ka seal kämpingus olid kanad, lisaks 4 kassipoega ja koer. Imetajad tegutsesid suhteliselt isemajandaval režiimil, ühe asuka juurest teise juurde käies ja nunnut nägu tehes, vastu jalga hõõrudes, sobival hetkel näugudes jne. Ega loomgi loll ei ole, saab kenasti aru et kes turistidega kokku puutub, sellel on hea elu :)

Lihtsalt vahemärkusena olgu mainitud, et tegelikult ei õnnestunud nende TP-dega alati nii sujuvalt ja badassilt hakkama saada, mõned korrad suutsid nad mu hingerahu ikka veidi loksutada ka. Midagi otseselt hullu ei olnud, enesevalitsust ei kaotanud ja kahju ei sündinud, lihtsalt kui tahad seisma jääda et näiteks tsiklil midagi kontrollida või sättida, lihtsalt midagi hamba alla panna vms, siis seda on suht raske mõttestatult teha kui mingi tolgus koguaeg jalus seisab ja oma katkist plaati pläriseb. Eriti tüütu on, et osad lapsejõugud on ka ameti selgeks õppinud - kui muidu on kokkupuuted külalastega alati väga positiivsed, siis selle näeb kohe kaugelt ära kui tegelased tulevad ebasiiraste nägudega pilti tegema vms, ja kohe läheb jutuks et äkki veidi raha, äkki seda, äkki toda. See teeb lisaks tüütusele veel kurvaks, Maroko on Aafrika mõistes rikas riik ja mingit puudust seal küll keegi ei kannata, lapsed käivad kõik ilusti koolis, kõigil on telefonid jne. Ei saagi aru millest see haigus neile pähe hakkab.

Järgmisel päeval ületasin esimest korda Atlase, altimeeter muudkui kruvis ja kruvis, maksimum oli vist 2200m ja seda asfaldilt lahkumata. Mõtlesin juba et soh, tulebki 3000 nüüd ära, kuni nägin lõpuks seda kolmetuhandest mäge ja tipus oli lumi :) Siis mõtlesin et ah, kaks tuhat on ka tore kõrgus. Lumi on sealkandis täiesti reaalne asi, teedel on lumeväravad ja kõrgemates kohtades need kepid teeservas, mille järgi sahk lükata näeb. Vaated olid muidugi võimsad, niipalju kui tekkis kallutamise vahepeal mahti neid imetleda.

Kuna fotokas oli endiselt rivist väljas ja Yi-ga pildistamine on selline paras crapshoot, siis keskendusin filmimisele ja eriti pilte näidata ei ole. Kuna mägiteid oli selleks hetkeks juba päris palju kangutatud, siis oli see esimene elevus ka juba ammu möödunud, kujunes rohkem transiidipäeva moodi välja.

Õhtul käisin Erfoudis esimest korda kohalikku sööki proovimas, natuke läks küll lappama sest Tajine'i eriti ei tahtnud ja neil vist muud asjad olid otsas või ma ei teagi mis see probleem täpselt oli, aga lõpuks sain põhimõtteliselt šaslõki friikatega :) Liha viis keele alla ja friikad tegelikult polnud ka üldse halvad.

Kuna seal restos käimine võttis oma aja ja vahepeal jõudis pimedaks minna, siis oli kämpingusse jõudmine natuke vaevaline. Ma küll olin linna sisse sõites silti näinud ja meelde jätnud, kus see asus, aga pimedas ei olnud seda kohta enam nii kerge leida ja takkatipuks hakkas tsikli elekter jukerdama, tuled vilkusid ja mootor ei tahtnud käia. Õnneks juhtus kämpingu omaniku sõber autoga mööda sõitma, vaatas et vaevalt see loll siit midagi muud otsib oma vilkuva vokiga, võttis mind sappa ja juhatas kohale :) Kämping oli superluks, maksis küll 7€, aga oli ka seda väärt. Palmid, toolid-lauad, korralik dušš ja ei mingeid ringi tuiavaid kanu.

See viimane oli muidugi nali. Kanad olid kenasti olemas, aga kukk oli õpetatud kirema punktipealt kell 6, mitte vahetpidamata nagu madalama otsa kämpades. Asi seegi.

Hommikul remontisin logiseva kaitsmepesa ära, pakkisin talvevarustuse lõplikult kokku, sõin samas restos hommikusöögiks omleti, tankisin nii paagi kui varukanistri täis ja põrutasin lõunasse. Ees ootas Sahara. Lõpuks ometi.

The places where us old farts went in with similar bushy-tailed attitudes and came out with ashen-faced, eyes barn-door wide and with fifty new words for “pucker.” -- http://www.dadhacker.com/blog/?p=1188

Kõrbetee ehk piste algas sellisest külast nagu Taouz. Sinna jõudsin kenasti kohale, aga seal on üks pisiasi, mida ma sel hetkel veel ei teadnud - nimelt kuna kõrb on siiski enamvähem igas suunas sõidetav ja "kõrbetee" on pigem selline üldine liikumissuund suurematest takistustest mööda, siis puudub sellel konkreetne algus ja lõpp. Lihtsalt külas viib iga maja juurest väike rada, mis siis natuke eemal koonduvad natuke suuremaks rajaks, mis omakorda võib suvalisel hetkel jälle hargneda ja koonduda vastavalt sellele, kustkaudu keegi parajasti sõita tahtnud on. Ehk siis selline üsna stiihiline värk. Samas kuna neid teid kasutatakse siiski mitte niisama lõbusõiduks, vaid ikkagi mingite loogiliste punktide vahel liiklemiseks, siis tegelikult pole päris ära eksimist karta - iga jälg viib ikka lõpuks kuhugi välja, iseasi kas see on koht kuhu sa algselt plaanisid minna :)

Otsin siis seal külas edasi-tagasi sõites seda puuduvat "kõrbetee algust" ja järsku peatab mind üks väike mees. Küsib kenasti inglise keeles, et kas ma olen eksinud ja mida ma ülepeakaela siit otsin :) Seletan siis, et vot tahaks nüüd sinna piste'i peale saada, aga ei oska, tüüp selle peale teeb pausi, vaatab mind, vaatab tsiklit ja vangutab pead. Et rada on väga raske, kas ma olen ikka päris kindel? Et sedasi üksi? Ma muidugi jauran vastu, et ei ole üldse milleski kindel, aga no selleks sai nagu siia 5000km kaugusele tuldud ja niisama tagasi keerata oleks ka nagu narr.

Rääkisime siis veel mõnda aega, et mis takistused selle minu valitud tee peal on ja kuidas neist mööda saab, põhiasi oli üks suur jõgi, mis tõi talvel mägedest palju liiva kaasa ja muutis mitmed välja kujunenud teed läbipääsmatuks, noh ja siis ta niisama mokaotsast pakkus, et äkki ta juhatab mind vähemalt sellest jõest mööda. Ma muidugi olin kohe whoop-whoop selle idee peale, sest noh selleks ajaks oli juba nähtud, millise vilumusega kohalikud seal tsiklitega ringi põrutavad ja sellist võimalust sõitu õppida oleks olnud äärmiselt rumal mööda lasta. Mõne aja pärast otsustas Mohamed (mis oli selle mehe nimi), et päikese käes on ikka halb neid asju arutada ja üldse tal on kodus parem kaart kust asju näidata, nii et siirdusime tema koju.

Kodus muidugi esimese asjana ei hakatud üldse tormama, sest kesse ikka tühja kõhuga asju arutab. Kõigepealt kaeti laud, pakuti teed ja suppi, ning siis hakkas Mohamed näitama pilte teistest Euroopa tsiklisõitjatest, keda ta kõiki juhatanud on :) Eks ma juba tegelikult kohe haistsin seda, et ta ajab suurtest tsiklitest natuke liiga asjatundlikku juttu, aga selgus et tsikligruppide giidiks olemine ongi tema töö, või noh vähemalt üks nendest. Jackpot.

Põhimõtteliselt oleks minupoolest võinud kohe käed lüüa ja minema kimada, aga miskipärast oli Mohamed otsustanud selle näkkiva kala aeglaselt sisse kerida, nii et vestlesime seal oma tund aega veel maast ja ilmast, aegajalt jälle leppisime kokku mõnes detailis, et kui kaugele ta mind juhatab, siis jälle rääkis ta kõrbest, siis küsis selle kohta et kuidas mu senine reis möödunud on jne. Korraks läks jutt ka TP-de peale, noh ja siis ma kurtsin et siin ei oska ju ühtegi päris inimest üles leida, jutt on küll kõigil ilus et lähme, teeme, ma näitan jne, aga pärast lõpetad ikka kuskil dromedari seljas düüni taustal pilti tehes. Selle peale kurtis Mohamed, et ta inglise keel ei ole väga tugev, et kas ta võib mõne sõna prantsuse keeles öelda. Mõne sõna öelnud, vabandas ta uuesti et ka see keel ei tööta väga, ja lõpetas sajatamise araabia keeles :) Ma tundsin talle siiralt kaasa, sest isegi raske on ette kujutada, kui keeruline on ausal inimesel seal maailma lõpus sellistes tingimustes äri ajada.

Viimase asjana täpsustas Mohamed veel hinna, et sõit linnulennult 100km kaugusele tema sõbra majutusasutusse maksab 130 raha ja põhimõtteliselt ta võib mind viia ka nii lähemale kui kaugemale, aga tema arvates see oleks selline hea keskmine distants algajale, et pärast seda saan ma ise otsustada kas sõita veel või minna mööda suurt teed tagasi põhja. Ma muidugi olin hullemat kartnud ja nägu lõi numbrit kuuldes kohe särama peas, mille peale härra kratsis natuke kukalt ja siis mokaotsast poetas et see on ikka eurodes siis, mitte dirhamis :) Ma vastasin siis umbes et sain aru jah, ma olen loll küll aga mitte päris nii loll ikka.

Järgmist viit tundi Tafraoute'i on väga raske isegi kirjeldada, see oli kõike seda millest ma unistanud olin, korda kümme. Oli kergemaid sahistamise lõike, umbes meie kruusateede sarnaseid, oli kivide vahel nikerdamist, oli kõikvõimalikke täiesti tundmatuid pinnaseid, millele ma ei oska isegi nime anda ning mille omadused tuli lihtsalt püüda välimuse järgi meelde jätta, oli liiva, oli tõuse, oli äkkpidurdusi, hüppeid, täisgaasil lajatamist, põikeid ümber põhjatute lõhede näiliselt sileda pinna sees, KÕIKE! Mohamed hoidis ees asjatundjana sellist parajat tempot, alguses aeglasemat ja siis kui vaatas et ma ikka püsin sabas siis kruvis vaikselt juurde, nii et ringi vahtimiseks või üldse mõtlemiseks ei jäänud ühtegi hetke. Iga sõidujoone valik oli oluline, igat takistust pidi võtma väga hoolikalt, iga sõiduviga sai kohe ära karistatud. Ja no kui tuli korraks paus või muidu rahulikum hetk, siis istud seal ja katus hakkab kergelt sõitma, et oot misasja, ma põrutan nagu päriselt ka kohaliku instruktori juhendamisel läbi Sahara kõrbe? Bucket list.

Kõrbes sõitmisel ja orienteerumisel on tegelikult oma loogika, mille õpib üsna kiiresti ära. Näiteks üks põhiasi on pidada silmas künkaid ja neilt alla tulevaid voolusänge, sest koos veega tuleb alati alla ka igasugu jama, alates kividest ja lõpetades igasugu mudalaadsete toodetega. Umbes sama teema on suuremate jõgedega, enamuses kõrbest pole üldse mingit liiva, aga liiv satub sinna mägedest koos jõega kevadise suurvee ajal, seega jõgesid tuleb alati ületada risti ning soovitavalt sellises kohas, kus vool on kiire, ehk siis näiteks kahe künka vahel. Ka teerajad ei jookse päris suvaliselt, nende kulgemisest saab teha järeldusi eesootavate takistuste kohta - kui rada hargneb paljudeks õrnadeks teedeks, siis võib rahus peale väänata, ohtusid ei ole. Aga kui paariks-kolmeks selgemaks, siis on järelikult ees mingi takistus, mille kõige kergema ületamisviisi osas on kohalikel paar-kolm erinevat arvamust :) Ja nii edasi.

Tehnilisi probleeme oli õnneks vähe, kohe alguses õnnestus ühel hüppel ära kaotada tagakohver, aga see oli puhas kodutöö praak. Ma olin plaaninud küll sinna paremad poldid panna, aga lihtsalt unustasin. See sai paigaldatud nipukate ja rihmaga ning kestis koduni. Korra läks liivaaugus ka mootor keema, aga see oli tühiasi, jahtus maha ja töötas edasi (ja nagu öeldud, kus on liiva, seal on kuskil ka vett). Mohamed sai jagu oma siduritrossist, aga tal oli ettenägelikult varu kaasas ning ka kõik vajalikud tööriistad.

Tegime ka paar puhkepeatust, härra muidugi muretses et ega kauge külaline kuumuse käes otsi andma ei hakka ja valas mind kenasti jõeveega üle. Seletusi selle kohta, et 32 kraadi pole nagu mingi eriline kuumus, eriti arutlusele ei võetud. Pärast seda hakkas mul hoopis külm, kuni särk jälle ära kuivas :)

Pilte eriti teha ei jõudnud ega jaksanud ausalt öeldes üldse jännata sellega see hetk.

See esimesel pildil olev düün on tegelikult Erg Chebbi enne Taouzi, kuhu mul algselt ei olnud mingit plaani minna, aga mõtlesin et teen selle pildi ikka ära kui ta juba teeäärde jääb. Maapind on täis paksult prügi ja TP-d varitsevad saaki:

See on kahjuks ainus pilt, kuhu Mohamed ise ka peale jäi (see pudeliga tüüp), ta kuidagi alati astus nagu kõrvale või eemale kui ma toru tõstsin, aga no kavaldasin lõpuks ikka üle :) Pilt on tehtud umbes poolel teel, tema sõbra auberge'is. Eks distantsid on sealkandis pikad, niisama oma lõbuks keegi ringi ei liigu ja iga kord kui kuhugi asja pärast minek on, tuleb ka tuttavate juurest vähemalt kümneks minutiks läbi astuda ja uudiseid vahetada. Eriti kui sõbral on selline mõnus varjuline kohvik :)

Õhtuks jõudsime Tafraoute'i, kus ootas ees väga uhke öömaja ja õhtusöök. Üldiselt mul on tunne, et see auberge on nähtus, mis on kujunenud välja enne välismaa turistide pealevoolu, ilmselt siis mõte on selles et ka mootorsõidukite-eelsel ajal vajasid ühest kohast teise liikuvad inimesed öömaja ja nüüd nad lihtsalt käivad natuke ajaga kaasas, mitte ei ole ehitatud otsast lõpuni eurooplase poputamiseks. Igatahes suhtumine on hoopis teine kui eelmistes ööbimiskohtades, sa oled küll tore külaline, aga ei mingit ülepakutud pugemist ja "hoolitsemist". Ma näiteks ütlesin et tahaks telgis magada, sest toas on tõenäoliselt liiga palav ja nii ka kohe jäi, mis siis et toad olid uhked ja tühjad. Kõik tundus nagu "päris", ei oska seda paremini kirjeldada, aga terav kontrast senisele reisile.

Õhtul siis istusid mehed ümber laua, jõid teed ja arutasid maailma asju, mina lihtsalt kuulasin arusaamatus keeles jutuvada ning nautisin olukorda ja atmosfääri. Sain veel kiita, et kuigi põhjamaa poiss siis taipasin ikka liivas korralikult peal hoida, mitte ei mänginud gaasiga suts ja suts. Ma siis näitasin Männiku pilte, et tegelikult meil on ka natuke liiva, selle imejutu peale olid kõigil kohe kulmud kõrgel :)

Järgmisel hommikul oli aeg äsjaõpitud oskusi praktikas rakendama asuda, Mohamed näitas teeotsa kätte, andis veel nõu düünidest mööda saamiseks ja oligi hüvastijätu aeg. Ma südamest loodan, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks, ta on fantastiline inimene ja eepiline mootorrattur.

Kui keegi sinnakanti satub ja kõrbes seigelda tahab, siis telefon on +212 670 359 092, mail desert.raid.sahara@gmail.com ja kodukas http://www.desert-raid-sahara.com/en/index.html , soovitan soojalt.

Esimene pool päevast oli tegelikult üsna igav lajatamine, kuigi ma natuke pabistasin liiva pärast (Mohamed ütles et seal on "natuke liiva", mis tema maailmas on umbes "vast alla 5km"), siis polnud seal suurt midagi. Ainukese vähe ausama liivaaugu sisse olid mingid tüübid oma maasturid ära parkinud ja sebisid seal ümber, noh ja kuna kohe oli ju vaja näidata, miks kaks ratast on rohkem kui neli, siis võtsin hoogu ja põrutasin sealt läbi nagu telereklaamis. Üldse see lõik tundus olevat populaarne maasturisafaride jaoks, enamvähem sile ja sirge tee, aga saab ilusaid pilte ja üleüldise tunde kätte, et misasi see kõrb on.

Kuna ma ikka vahel vaatan neid 4x4reisid.ee saateid ja iga kord on nad milleski esimesed, siis ei saanud ka alla jääda: teadaolevalt olen ma nüüd esimene eestlane, kes on söönud oktoobrikuus Sahara kõrbes Rootsi piparkooke :)

Jäi aega ka selfiede jaoks:

Zagorasse jõudes tegin kiire tankimis- ja veepeatuse, kuigi kõrva ääres pinisev TP ajas veepudelite lugemise sassi ja ostsin ühe vähem kui pidanuks (mul reegel oli 4,5l tarbimiseks ja 1,5l tagavara), siis tegelikult olin ma natuke ülevalmistunud ja polnud hullu. Tagasi lõunasse ja Tagounite'ist nina jälle lääne poole.

Alguses oli piste üpris korralik ja hoolitsetud, meenutades väga korralikku kruusateed. Ausalt öeldes olin isegi pettunud, sest Mohamed lubas seal teel "korralikku offroadi" ja hakkasin juba mõtlema, et äkki oli jälle "mitte minu vahikorra ajal" ja näitas meelega lihtsamat teed.

Kõik muutus, kui teeääres oli mingi istandus, kuhu see korralik tee ilmselgelt viis, ja edasi muutusid teeolud hetkega.

No ja siis veel natuke maad edasi muutusid teeolud veelkord hetkega.

Kivikõrb on selles suhtes kõige raskem teekate, et fookus siirdub tahes-tahtmata sõidutehnika pealt mototehnika vastupidavuse peale. Mitte et seal kerge sõita oleks, tee peal on igasugu pinnavorme piisavalt et mitte end lõdvaks lasta, aga lisaks tuleb jälgida teravaid kive, pehmemaid kohti ja takkatraavi raputab see pidev vibratsioon kõik asjad korralikult läbi. Alguses oli maapind veel suhteliselt tasane, aga üsna varsti tõmbusid mäeahelikud kahelt poolt teed niipalju kokku, et sõit oli põhimõtteliselt pidevate tõusude ja laskumiste jada - sõidad hooga mööda lahtisi kive üles, võtad korraks hoo maha, planeerid laskumise selliselt et ühest küljest mitte käbla käia ning saada mööda ja üle oru põhjas olevast läbust, ja siis peab teisest küljest veel jääma piisavalt hoogu et järgmisest tõusust kohe jälle üles saada.

Vahepeal tuli läbida ka jõeorge, vett küll palju ei olnud, aga jõgi oli kulutanud kaldad astmeliseks. See tekitas probleeme just tõusudel, rekord oli vist esiratta tõstmine järjest 4 või 5 astmele, ühe hingetõmbega, sest peatumise korral olnuks ainuke variant alla tagasi sõita ja uuesti proovida. Samuti olid kivid üsna libedad, kuna Eestis pole sellist lamedat kivi, mille peal sõita, tuli jälle kõike töö käigus meelde jätta.

Noh ja lõpuks tuli meeles pidada ka seda, et lähim teadaolev asustus on 50km kaugusel, mobiililevi pole ja loodusel on sinust täiesti ükskõik. See kivi, mille otsas sa oma jala murrad, on seal vedelenud 1000 aastat ja vedeleb ka edasi 1000 aastat pärast seda, kui sa oled ammu mullaks tagasi muutunud. Ma pole näinud paremat kohta mootorrattasõidu õppimiseks, sest seal lihtsalt pole kohta egole, arutule lajatamisele või muidu oma võimete ülehindamisele. Sõidad õpiku järgi nii nagu peab sõitma, ei muutu laisaks, ei istu maha, kasutad kõiki oskusi milles oled kindel ja kui enam ei oska või olukord muutub, siis paned kohe jalad maha, jalutad kõrval või otsid parema tee. Eks muidugi kergema rattaga oleks kergem olnud, aga samas erilist vahet pole, ka kõige teravama kirve jaoks on kõrbes kivisid piisavalt korda kümme.

Sellest päevast mul eriti pilte pole, kuna seda on üsna raske pildistada nii et huvitav vaadata oleks. Küll aga tegin lõbusamatest kohtadest kiivrikaameraga videosid, kokkuvõte on siin.

Mul on juba traditsioon, et iga reisi kõige kaugemas punktis annab Twinil mingi oluline elektrisüsteemi osa saba. Lootsin küll salamisi, et kaitsmepesa remondiga on needus maha võetud, aga päev läbi vibratsiooni nõudis oma ja ühel suhteliselt vastikul tõusul oli järsku gondli vahelt suits väljas ja mootor tumm. Krahmasin kähku võtme välja, õnneks suitsemine lakkas ja sai hakata uurima, et mis siis seekord pekki läks.

Pildi pealt tundub üsna horisontaalne maa, tegelikkuses mitte niiväga :)

Süüdlaseks osutus süütelukk, mis oli kuidagi nii vahval moel otsad andnud, et vaikselt sulatas juhtmeid, aga kaitset välja ei löönud. Kuna päike hakkas loojuma, siis enam pikka mõtlemist ei olnud - tegelikult olin alguses plaaninud ka kõrbes üksi ööbimist, samas reisi käigus sellest plaanist jälle loobunud, noh nüüd otsustas tsikkel minu eest, et see on vaja ka ikka ära teha :) Leidsin telgile natuke vähem kivise koha mida puhastada ja jätsin remondi hommikuks. Õhtu oli imeline, lihtsalt see sügav ja totaalne vaikus, pimedus ja eraldatus... nädal aega järjest vast nii ei viitsiks, aga üheks ööks tore kogemus.

Hommikul muidugi selgus, et ega see eraldatuse saavutamine nii lihtne pole kui tunduda võib. Nimelt teeb eesel ärkamisjärgse üles bootimise käigus sellist üsna spetsiifilist ja kaugele kostvat häält, ja see kontsert kostus kenasti naaberorust :) Ma küll ei kujuta ette, mida seal killustikuhunnikus tehakse või kasvatatakse, aga ilmselt ikkagi karjatavad mingeid loomi.

Orgunnisin siis käepäraste vahenditega (krt ühe lüliti oleks võinud ju ka kaasa võtta) tsiklile võtmeta käivituse ja põrutasin edasi.

Järgmise päeva distants ei olnudki nagu midagi erilist, vist umbes kolme tunniga olin kõrbest väljas, aga mäeahelikud said lõpuks täitsa kokku ning küngastel turnimine asendus serpentiinidega. Noh ja kuna need on suures osas rajatud siiski lihtsalt sõitmise teel, siis on tee alati kuhugipoole kaldus, koguaeg peab lenksu nagu natuke ülesmäge hoidma, et mitte liiga serva lähedale sattuda. Avanevad vaated olid muidugi meeletud, minu foto-oskused jäid siin ikka täiesti hätta :)

Üldiselt kui ma senimaani eriti mingeid plaane ei teinud reisi kestvuse osas, iga päev vaatasin et kuhu edasi, siis nüüd hakkas tsikli lagunemine natuke muret tegema. Iseenesest pisiasjad, lahti põrunud mutrid siin ja seal, neutraali andur ja markantseima asjana pooleks murdunud sigaretipistikusse käiva telefonilaadija otsakontakti vedru :), aga koduni oli siiski 5000km ja kes teab, kuhu välk järgmisena sisse lüüa võib. Ja eks kõht hakkas juba täis ka saama, eesmärk ei olnud ju Pariis-Dakari rallit imiteerida, vaid natuke ainult nuusutada. Kui viimane serpentiin seljataha jäi, siis oli otsus küpsenud - Sahara on minu jaoks selleks korraks lõppenud. Aga kindlasti ei jää see viimaseks korraks. Nii palju on ju veel kohti kus sõita!

Armatuurlauale paigutatud kompass põrus ka suht sodiks, aga no seda probleemi ma olin juba ette näinud ja Decathlonist minnes varu kaasa haaranud. Töötas tegelt isegi paremini.

Foum Zguidis tegin jälle tankimis- ja veepeatuse ning nuputasin natuke kaardi kallal. Marrakech tundus küll kaugel, aga samas jäi teele jälle Atlas, millest oleks tore ühe raksuga üle saada - öösel on külm ja niiske. Lõpuks ei otsustanudki midagi, mõtlesin et vaatan kuidas kilomeetrid üldse kogunevad, sest kuigi Maroko teed olid siiamaani heas korras olnud, siis kunagi ju ei tea.

Kohe linnast välja sõites saingi esimese laksu kätte - seal oli paarkümmend kilomeetrit teeremonti, mis kujutas endast tee peale laotatud paksu, lahtist ja pehmet killustikku :) Noh, kuidagi sai ikka läbi, aga naha võttis ikka korralikult märjaks, sest ega seal maal keegi mootorratturist end väga häirida ei lase, madalam liik, sõidetakse mööda ja läbi ja üle nagu parajasti tuju on. Edasi samas oli tee juba valmis ja see oli laudsile. Umbes sarnases taktis möödus terve päev, isegi paar korralikku koolmekohaga jõeületust oli, kus suurvesi oli sillast jagu saanud.

Tee peal nägin kitsekarja ja kutsikat:

Minule kui suurele kitseentusiastile oli üldiselt suureks pettumuseks, et karjakitsed on nii arad (mis on muidugi loogiline, arvestades kui magus suutäis see kari kiskjale on). Kui eeslit mine silita või kõneta või tee mis tahad, siis sellel pildil olev distants oligi enamvähem miinimum, millelt neid vaadelda sai.

Õhtuhämaruses jõudsin siiski Marrakechile piisavalt lähedale, et hakata otsima kuhu seal ööbima jääda. Tee ääres kaarti uurides jäi järsku seisma üks kastikas, alguses mõtlesin et ah jälle üks TP ja ei lasknud end häirida, aga siis vaatasin et tohoh, mingi päris kabe KTM vaatab kastist vastu :) Selgus et tegu oli poolakaga, kes oli grupiga kõrbesse sõitma tulnud, aga reisi eelviimasel päeval düüni otsas oma jala murdnud. Sõitis siis kõigepealt murtud jalaga oma auru all kõrbest välja, veetis päeva haiglas ja palkas kohaliku transpordi, et tsikkel "baaslaagrisse" tagasi saada (nad tulid Marrakechi kaubikuga, tsiklid kärus). Ma olin muidugi kohe boink-boink, et klge ma sõidan järel ja tulen samasse kämpasse, poolakale see sobis sest vajas oma jala tõttu nagunii natuke abi. Ainuke probleem oli, et kohalik juht sõitis noh... nagu kohalikud :) Marrakechi liikluses öösel sellel sabas püsimine oli ikka korralik raiumine, õnneks ta lükkas liikluse ikka ees natuke "lahti", nii et tuli ainult seal kiiluvees püsida, aga noh jah. Ma ikka tavaliselt sõidan rahulikumalt :)

Kohale jõudes selgus, et tegu on mingi super luksusliku kämpaga, mis põhiliselt teenindas prantsuse turiste automajades. Sai korralikult kõhu täis süüa ja isegi õlut müüdi, millest ma isiklikult küll loobusin. Jäbisesime siis seal poolakaga pikalt Marokost, kõrbest, tsiklitest ja endurost, näiteks selle peale kui ma rääkisin, et Eestis võib tsikliga metsas ringi sõita kui seal mingisugunegi tee ees on, tegi tüüp kohe suured silmad - neil väidetavalt ei tohi trahvi hirmus isegi jalgsi seeni korjama minna, kohe on mingi kuri "forest patrol" kaelas. Lubas kunagi ise vaatama tulla seda ilmaimet :) Lõpuks kiitsin veel kämpingut, et maru mõnus kämpa on, et ikka saab korralikult süüa, puhas ja isegi kanu ei paista. Ta ütles ka, et see neil juba mitmes kord seal olla, hea ja turvaline.

Hommikul ajasin kanad telgi ümbert minema ja otsustasin, et nüüd on tõesti aeg kodupoole kütma hakata. Ilmateade näitas, et Eestis sajab lund ja isegi miinimumprogrammi puhul on see 6 päeva uhamist. Kuskil Prantsusmaal tuli esimest korda jope välja võtta, Pariisis sai traditsiooniliselt ummikutes istutud (sest kohvrid) ja pärast paaripäevast peatust Brüsselis jõudsin külmumisega võideldes täpselt niimoodi läbi Rootsi, et tõsine lumesadu algas 20 minutit pärast Stockholmi sadamas tsikli ära parkimist. Nagu oleks päriselt ka teadnud, mida ma teen :)

Lõpuks, kuna kõik koguaeg küsivad - kilomeetrite üle päris täpset arvet ei pidanud, sest spidokas ütles üles, aga eks ta sinna 11-12 tuhande vahele jäi, millest vast veerand oli Marokot. Rahaliselt võib Marokos arvestada põhimõtteliselt Eesti hindadega, mõni asi on kriipsu võrra odavam, aga näiteks bensiin on sisuliselt sama hinnaga. Ja ostke Michelini kaart, mitte mingi National Geographicu või muude šarlatanide rämps, see kehtib muidugi iga riigi kohta.

Selleks korraks kõik, kuulmiseni :)