Hellas Rally 2022

Kogu lugu sai alguse tegelikult juba päris ammu, kuskil 2017-2018 talvel juhtusin lugema Dakari veteran Llewelyn Pavey artiklit selle kohta, kuidas rallireid ei pea tingimata tähendama sadu tuhandeid eurosid ja kahenädalast piinlemist Lõuna-Ameerikas, vaid võib vabalt olla ka mõnepäevane mõnusa pulsiga sõit mööda Euroopa looduskauneid kohti. Oma sõnade kinnituseks oli ta 250-sele Husqvarnale navigatsioonikola lenksule visanud ning osales mingil Kreeka rallil, vist oli Serres, saavutades oma klassis päris häid tulemusi, vist lõpuks jäi teiseks, aga võit oli lähedal. Mulle, kes ma just olin Piksepini karika etapil stiilis 6 ringi oma 125-st mööda Lõuna-Eesti pasaauke ringi tassinud, kõlas selline jutt muusikana ning pärast väikest uurimist oligi plaan paigas - Hellas Rally tundus suhteliselt soodne ja raja raskuse poolest kättesaadav, aga samas mitte liiga lihtne eesmärk, mille poole pürgida.

Edasi muidugi oli hunnik nõutust, et kena mõte küll, aga kuidas ja kuhu siit nüüd edasi liikuda. 2018. aasta rallile jõudmine tundus algusest peale ebareaalne, seega lugesin nii foorumipostitusi Hellase teemal kui Dakari raamatuid, selgus et ahaa, navigeerimine on väga oluline osa sooritusest, seega peaks seda kuidagi harjutama hakkama. Õnneks olin tänu Maroko reisile tolleks hetkeks üsna hea tuttav Kristjan Karumetsaga, kes muudkui postitas Facebooki pilte moto-orienteerumisest, et kuidas ta seal kord jälle poodiumil on ja siis jälle kuskil kivi otsas kinni jne. Läksin siis Streetmotosse küsima, et kle, misasi see orienteerumine on, et äkki ma saaks ka osa võtta? Selle peale oli härra muidugi üks suur pöial, et muidugi, see on väga äge üritus, täpselt sulle ja sinu rattale (Africa Twin) mõeldud :) Tuli välja, et tal oli õigus, seega möödus ülejäänud suvi hoogsalt Eestimaa eri nurkades ekseldes ning imestades, et mis pagana nipiga on võimalik neid punkte nii kiiresti ja tõhusalt leida, nagu seal esiots teeb? Ja kuna see on mingi Eesti külavõistlus ning ma sakin selles nii haledalt, siis mis veel Kreekas saama peaks? Sellega seoses tõmbasin natuke pidurit, et kuna navigeerimine on oluline ja maailmalõpp ei tule homme (haa-haa), siis nuputan kõigepealt selle kodumaise asja välja, enne kui kaugemale vaatan.

Kuna ma olen tugevalt seda usku inimene, et kõigepealt tuleb valida võistlusdistsipliin ja -klass ning alles seejärel tehnika, siis järgmisel sügisel tõusis päevakorda uue mootorratta valimine. Selleks hetkeks teadsin juba niipalju, et optimaalne on mingi 250-450 neljataktiline endurokas, mõtlesin küll ennast isegi nendes suhteliselt kitsastes raamides risti ja põiki puruks, aga lõpuks võitis ikka terve mõistus ning väljavalituks sai KTM 350EXC kui kõige "keskmisem" võimalikest valikutest. Põhiliseks argumendiks oli see, et kuna KTM üldiselt ei muuda iga aasta kõiki heebleid, laagrimõõte jms ja tegemist on ülilevinud platvormiga, siis on nii varu- kui tuuningosade saadavus hea ja need ei maksa palju. Etteruttavalt võin öelda, et see oli väga õige otsus, näiteks Acerbise suure paagi sain 70€ eest, tervitused värsketele Beta omanikele :) 2019.a. jaanuaris sai üks selline Arukülast läbi meeletu jäävihma koju toodud, ise olin väga rahul, et ei pidanud kuhugi Lõuna-Eestisse teise alternatiivi järgi sõitma.

2019.a. möödus põhimõtteliselt oma navigatsioonimängu parandades, muidugi natuke sai ikka päris trenni ka tehtud, mõned krossilaagrid jms, aga orienteerumiselt hakkasid vaikselt tiksuma kohad esikümne teises pooles ning hooaja lõpuks õnnestus esimest korda KTM-iga starti ilmununa lausa neljandaks platseeruda. Paralleelselt uurisin roadbookide maailma, töö käigus valmis poolkogemata päris normaalne Androidi äpp nende kerimiseks (Piste) ja elu kulges vaikselt selles rütmis, et tegin roadbooki valmis, panin selle mõneks nädalaks kõrvale, et jõuaks ära unustada, kuhu see viis ning siis sõitsin läbi. Alguses oli jahmerdamist muidugi palju, sest ise kaardi järgi "pimedalt" tehes kipub vigu sisse lipsama (päriselt sõidab koostaja need kontrolliks ikka ise läbi), aga vaikselt hakkas välja tulema ning lõpuks tekkis isegi teatud tunnetus võimalike vigade suhtes. Et vbl pole mõtet 5km mööda võsavahet edasi raiuda, kui 500m kaugusel olevat ristmikku kuskil ei paista :)

Igatahes 2020.a. märtsiks oli enesekindlus piisavalt kõrge, et Hellase osalustasu ära maksta ja hakata tõsisemalt planeerima, et kuidas sinna kohale saada. Paraku siis juhtus see, mis juhtus, alguses lükati ralli oktoobrisse ning siis tuli üldse cancel. Ülejäänud aasta möödus orienteerumistel loksudes, hooaja esimesel etapil õnnestus kolmas koht ära napsata (see muidugi pidi olema kontaktivaba, seega šampust ei saanud), edasi tiksusin harjumuspäraselt kohtadel 5-10.

2021.a. alguses oli ebakindlus vähemalt sama suur kui aasta tagasi, aga kuna Kreeka oli riigina otsustanud, et maksku mis maksab, turistid peavad turistima saama, siis mingi hetk oli ikka väga selge, et olgu need nõuded testidele jms mis nad on, kuidagi tuleb siit sinna saada ja sõita. Ausalt öeldes ei viitsi sellel ülimalt närvesööval perioodil enam pikemalt peatuda, kes FB-d/Instat jälgisid, need nägid neid emotsioone reaalajas, aga lühidalt tegin enamvähem tunni täpsusega plaani, kuidas kahe Covid testiga Tallinnast Anconasse kihutada, keskel Brnos uuesti testides. Igaks juhuks olgu mainitud, et vaktsiin poleks tol hetkel aidanud ja kuna järjekorras ette trügimine pole minu stiil, siis jäi umbes 4 päeva puudu, kuni minu vanusegrupile uksed lahti tehti ja ma selle saanud oleks. Plaan isegi enam-vähem töötas, aga kuna Austria piiril oli politseikontroll, siis seal jutt testideni üldse ei jõudnudki - neile üldse ei meeldinud minu tsikliveoraam ning paluti viisakalt oma metsikusse Ida-Euroopasse tagasi keerata. Takkajärgitarkusena oli neil muidugi õigus, kui stiilis Tallinn-Misso-Tallinn ots selle raamiga on väga mugav ja mõnus, siis tuhandeid kilomeetreid kiirteid mitte nii väga ja ega see autole ka hästi ei mõju. Nüüd selle trassi läbi sõitnuna samas tean, et mu arvutused olid korrektsed ja käruga sõitmine lisanuks eelarvele ka toonaste kütusehindadega umbes 800€, ehk siis ei olnud üldse kerge otsus, hoolimata lugematute 5-15 õlut tarbinud tegelaste kommentaaridest, kuidas ikka nemad oleks palju targemini talitanud jne.

Lõpuks 2022.a. tundus tähtede seis lõpuks soodne - piirid lahti, ralli toimub, tsikkel garaažis - kuigi entusiasm oli kogu selle aja jooksul juba tegelikult nii mõnegi pügala jagu jahtuda jõudnud, siis mis seal ikka, tuleb minna, äkki on äge?

Ettevalmistused kulgesid väga sujuvalt, kõige naljakam oli see, et osasid kotte ja karpe ei pidanud isegi ümber pakkima - kõik oli juba aasta tagasi paika pandud :) Ainuke väike luksatus oli see, et väljumisnädala eelsel reedel ülevaatusele minnes otsustas tsikkel garaažist 100m kaugusel elektri ära kaotada, mille tagasi saamine võttis mõnevõrra aega - süüdlaseks osutus halvas korras peakaitse, minu jaoks juba üsna traditsiooniline viga. Loomulikult alustasin lammutamist ja veaotsingut 180 kraadi teisest otsast, mistõttu jäi vahele sõbra juubel, aga hiljem selgus, et seal käinud olid kõik üksteist Covidiga nakatanud, nii et äärmiselt õnnelik juhtum, peaks mainima. Puuduv ülevaatus ei huvitanud loomulikult ka mitte kedagi, arvestades kohalikku sõidukiparki ma imestaks, kui selline asi Kreekas üldse olemas on.

Kohalesõit läks samuti sündmustevaeselt, ainuke jama oli Itaaliast Kreekasse sõitva praamiga - seal opereerib kaks firmat, ühe (Anek Superfast) laevad on väga pikalt ette broneeritud, teisele (Minoan) on alati kohti. Nüüd siis sain teada, miks, sest poolepäevase etteteatamisega oli mind võistluslaagrist 100km kaugusele viima pidanud praami väljumine ära jäetud, õnneks pakuti asenduseks samal õhtul väljuvat 400km kaugusele viivat praami, mis ka mingi tühise paaritunnise hilinemisega väljus. Olles nüüd igas Euroopa nurgas praamiga sõitnud, julgen kindlalt väita, et Tallink on põhimõtteliselt praamimaailma Emirates, mujal võib sellisest efektiivsusest ainult und näha ja parem on koguaeg nii ühte kui teise otsa aega varuda. Praam sõitis 24h ja pärast plaanitust pikemat Kreeka kiirteede nühkimist (need on väga heas korras, aga ka kallid, samamoodi kütus) jõudsin natuke pärast keskööd võistluslaagrisse.

Seal muidugi parkisin kohe uhkelt peaukse ette ning läksin uurima, et kus ruumi on jne. Õnneks oli kohapeal keegi korraldusmeeskonna liige, kes selgitas, et "õige" laagri maht on ammu täis ning suunas lisalaagrisse mõnesaja meetri kaugusel. Mõnes mõttes oli seal tolmu sees muidugi tüütu, aga samas hea rahulik, kuna rahvamasse ei olnud, siis pääses autoga hommikuti kiiresti ligi.

Kiire uni autos ning hommikul hakkasin uurima, et kuidas end võistlusele lõplikult kirja saada. Peale suhteliselt tüütute järjekordade midagi erilist ei olnudki, kõigepealt dokumentide näitamine ja trackeri rendi maksmine, siis selle paigaldus ning lõpuks käis veel tehniline kontroll ka kiirelt üle. Olin küll korralikult valmistunud, kogu oma varustuse kenasti näitusele ladunud jne, aga ega neid väga miski ei huvitanud, moepärast vaadati tuled üle ja uuriti rohkem niisama, et kas tõesti otse Eestist, kas tõesti üksinda ja nii edasi. Löödi kleepekas peale, sain stardinumbrid ära kleepida ning jäin ootama esimese roadbooki kätte saamist.

See muidugi ei olnud ka mingi nõrk protsess, saba ulatus pikalt uksest välja, mis kordus põhimõtteliselt iga päev selle vahega, et hiljem moodustati saba päikese eest varjumiseks siseruumi poolele. Viiendal päeval muidugi selgus ka see, et tegelikult polnud seda saba vaja üldse seista, roadbooke jagati hilisõhtuni :) Lihtsalt kõik enda tehnikat mitte ise hooldavad sõitjad-kaardilugejad tahtsid seda võimalikult vara saada - mul polnud enamasti vahet, sest tegevust niigi piisavalt.

Õhtul hotellis roadbooki värvima hakates tuli esimene suurem ehmatus - kõik graafilised sümbolid olid vanad ja tuttavad, aga kõik tekstilised lühendid täiesti tundmatud. Korraks lõi juba pulsi üles, et kuidas pagana moodi ma FIM-i reegleid nii valesti lugeda oskasin, aga lähemal uurimisel selgus, et kuskil eelmise aasta jooksul olid reeglid muutunud, lühendid on nüüd prantsuse keele asemel inglise keeles, aga sisuliselt tähendavad ikka samu asju. Ma muidugi polnud neid ammu vaadata viitsinud, sest tean ju juba küll kõiki :) Stiil oli ka huvitav, et G/D (gauche/droite) asemel on L/R, aga QtPP (quitter piste principale) asemel on QtMP (seletus on quit main track, aga lühendis on P nagu piste, jep...) Kribasin siis eksootilisematele juurde, et mis nad tähendavad ja lootsin parimat, sest kui MVS->BAD ei nõua erilist ajugümnastikat, siis CLP (collapsed) vastet minuarust vanas leksikonis polnudki ja see võttis ikka mitu päeva aega, et meelde jääks (rajal imestasin, et mis pagana kompassikurss mingile kõrvalrajale keset kuramuse mäeküljel olevat serpentiini...) Põhimõtteliselt täiesti debiilne muutus, anoh ju siis kellelgi oli seda väga vaja. Eks siis tulevikus teab arvestada, et kui Eestis mingit värki orgunnida, siis tõlgime ka kõik eesti keelde ja peidame leksikoni reeglite 68ndale lehele, las need polüglottidest inglased higistavad oma jahtunud fish&chipsi kõrval tõlkida.

Igatahes, esimesel päeval olid distantsid lühikesed, kõigepealt mingi alla 10km ülesõitu, siis vist oli 50km katset ja lõpus 30km ülesõitu. Ülesõidule startimine oli tüüpiline Kreeka stiilis kaos, kohtunikud üritasid küll seal seletada, et kuidas see süsteem käib (igaühel on oma kellaaeg, mil startida), aga ikka koguaeg trügis keegi kannatamatu liiga vara ettepoole ning üleüldse oli tunne, et eriti paljud neist reeglitest midagi ei tea. Ma jälle olin kohati liiga flegma, siis kreeklane punnitas silmi ja vehkis kätega, et fast fast sõida nüüd siia. Noh, kuidagi jäid kõik ellu ja vist isegi sain õigel ajal starditud. Kogu tsirkusel puudus muidugi igasugune mõte, sest 80m pärast laagrist startimist oli foor, mis ilusti 30sek vahedega sõitjad jälle üheks suureks pundiks korjas, sama kordus põhimõtteliselt iga päev.

200m pärast ülesõidu starti oli mul kohe järgmise südamerabanduse koht, nimelt selgus, et tripmeeter ei tööta, mis on navigeerimisel üsna kriitilise tähtsusega vidin. See muidugi on laialt teada, et nende andurid aeg-ajalt saba annavad, selleks on ka enamikul kaks tripmeetrit lenksul, aga ma pidasin 500€ hinda backupi eest liiga kõrgeks ning lootsin selle peale, et stardis nagunii jagataval trackeril on ju tegelikult samuti trip peal. Oligi, aga see ei nullinud ennast ülesõidu stardis ära, mistõttu läks pulss kohe alguses päris kõrgeks :) Hiljem sain teada, et seal on ka manuaalse nullimise funktsioon olemas. Katse stardi leidmiseks hoidsin end ühe teise võistleja ligi, aga ausalt öeldes tekkis juba siis mulje, et ega ta ka väga täpselt aru ei saanud, mida teeb, õnneks ei olnud tee väga keeruline.

Katsele startimise järel läks muidugi juhe täiesti kokku ja põhimõtteliselt kulutasin esimese kilomeetri läbimiseks oma pool tundi - korraldaja oli lihtsalt teinud seda, mida korraldajatele ikka meeldib teha, ehk pannud "sisse elamiseks" kohe paar eriti valusalt keerulist pööret. Vaikselt täitus kogu heinamaa sihitult siia-sinna ekslevate sportlastega ja mul hakkas juba üsna lootusetu tunne tekkima, et soh, ei saagi siit minema, aga mingi hetk hakkas neid otsast ikka vähemaks jääma ja vähemaks jäämise suunas liikudes õnnestus see kriitiline teeots ka üles leida. Enne seda olin muidugi kalanäoga mingi korraliku endurostiilis tõusu ära võtnud, sest jäljed ju läksid ees, selle peale pani tracker kohe piiksuma, et kobi rajale tagasi, idioot :) Eks neil seal juhtimiskeskuses võis palju nalja olla.

Edasi muutus navigatsioon veidi lihtsamaks ning suutsin ka selle trackeri tripiga enamvähem harjuda, seda küll ei saa ekseldes korrigeerida, aga õnneks korrigeerib ta end ise kontrollpunktides, niiet peastarvutamise kogus jäi mõistuse piiridesse. Katsel oli ka paar üsna järsku tõusu, kuhu muidugi kohe suur ummik tekkis - kuna endurodel on algajatega tihti sama olukord, inimesed seisavad lihtsalt mäe all, vahivad kalanäoga ühte poolel teel ukerdajat ja ei tee katsetki liikuma hakata, siis trügisin lihtsalt enam-vähem viisakalt esimeseks ning lasin 350 ketist lahti - no probllama, kõigist esimese korraga üles. Korraks oli juba päris uhke tunne :)

Üldiselt oli kogu katse päris valus, siis ma veel seda ei teadnud, aga kogu Kreeka koosnebki põhimõtteliselt rusikasuurustest kividest, mis siis "teede" koha peal on enam-vähem horisontaalseks lükatud. Vahel on kivid lahtised ja libedad, vahel on maa sees kinni ja põrutavad, katse lõpuks olin ikka üsna läbi raputatud ning imestasin, et wtf, seda peetakse ju veel suhteliselt lihtsaks ralliks? Aga kuna Dakari raamatutest on hästi selge see, kuidas osad oskavad esimesel päeval matsu panna ja katkestada, siis olin õnnelik ning lootsin, et äkki on meelega tehtud veidi vürtsikam päev algusesse (spoiler alert: see oli kõige lihtsam päev :D). Vaikselt sain ka oma tempo ja rütmi paika, selline umbes 70% peal sõit, null riski, sest kedagi ei huvita su täpne koht teises või kolmandas sajas, eesmärk on lõpetamine.

Tagasi laagrisse jõudes oli esimene mure see, et saabastega harjumatud jalalabad olid põhimõtteliselt kõndimiseks kõlbmatud, sest valutasid nii kõvasti. Laias laastus on probleem mulle teada, aga kuna see on koguaeg tulnud ja läinud, siis ei ole osanud midagi ette võtta (muidu on saapad väga mugavad, seega võib ka mingi sõiduasendi kala olla). Järgmine mure pärast esmase kõndimisvõime taastumist oli tripmeetri veaotsing, olin juba ülesõidu alguses tehtud puhkepausil kodutöö ära teinud ning tuvastasin kiiresti anduri vea, seega tuli seda otsima minna (enda varu olin tellimata unustanud). Väikse kaalumise järel seadsin sammud Desert Rose Racingu telki, kuna nende pea-daam oli kaks aastat tagasi mulle bensupaaki müües kirjutanud, et kui mingi jama on, tule ja me aitame - noh, pettuma ei pidanud, sest kuigi andurit ennast neil üle ei olnud (olemasolevad olid oma klientidele), siis juhatati kohe teise telki, kus pesitses nende vidinate Iisraeli maaletooja. Pistis anduri pihku ja seletas midagi väga segases inglise keeles hinna välja uurimise kohta, ma alguses arvasin et ta ise uurib (mis tundus kahtlane), aga ta tegelt mõtles, et "paku midagi". Kui lahti jagasin, siis pakkusin 70€, mis oli aus hind pluss väike "laagrikoefitsent" otsa, a siis ta üle 50€ ei olnud nõus vastu võtma, sest ta ise müüb neid selle hinnaga :) Pärast anduri paigaldust hakkas tripmeeter tööle ja pulss hakkas vaikselt tühikäigule langema.

Vahemärkusena olgu öeldud, et tegelikult on rallireidis see varuosade kaasa tassimine üsna keeruline töö ja keegi naljalt neid mingitele suvalistele küsijatele ei jaga - peavad olema kas head tutvused või siis nagu mul, leidma tegelase, kes on midagi spetsiaalselt müügiks kaasa võtnud. Selle pärast on ka hea kelleltki kohalikult vähemalt mehaanikuteenust osta, et neil on jupid kas kohe kaasas või vähemalt paari tunni kaugusel, ise omal käel asja ajades võib vedada, aga ei pruugi.

Edasi oli menüüs roadbooki saba ning järgmise päeva briif. Briifil oli peakorraldaja üsna sünges meeleolus, üks auto (täpsemalt SxS, ehk side-by-side, see on selline kergemat laadi kahekohaline nelikveoline bagi ja ATV vahepealne riistapuu) oli maani maha põlenud, juht põletustega haiglas, kaardilugeja marginaalselt paremas olukorras. Väidetavalt olid osad esiotsa mootorratturid maas lebavast juhist peatumata mööda sõitnud, kuigi abi oleks väga ära kulunud - üsna inetu lugu ja meeldetuletus, et see pole siiski päris pühapäevane väljasõit TET-ile, mis siin parajasti käimas on. Kreekas on see häda ka, et kuigi medikopter on korraldajal "kiirvaliku" all, ei ole 90% ajast sellega kuhugi maanduda, seega esmane evakuatsioon peab toimuma mööda võistlusrada lähima horisontaalse platsini, kust siis kopter üle võtab.

Viimase kohustusliku elemendina tuli osaleda avatseremoonial Loutraki rannas, mis oli võistleja seisukohalt täielik totrus - põhimõtteliselt tund aega järjekorras seismist, et sõita 20ks sekundiks poodiumile, öelda oma nimi ning riik ja see, kas oled siin esimest korda. Kusjuures ma jõudsin veel suht esimeste hulgas kohale, et asja kiirelt tehtud saaks, aga kuna Kreeka on Kreeka, siis järjekord oli FILO ning minema sain alles pilkases pimeduses. "Õhtujuht" ei viitsinud mu käest isegi enam midagi küsida, vahtisime punnis silmi lihtsalt üksteisele otsa, kuni ma aru sain, et midagi ei tule ning oma laulu ette laulsin. Kuigi kohustuslik, siis keegi kohalolu ei kontrollinud. Ja kuigi seal tehti palju pilte, siis piltidega on kogu ralli jooksul selline teema, et pildistatakse kõiki, aga ainult siis, kui maksad fotofirmale enne starti 170€, siis saad endast tehtud pildid mailile ja võib-olla ka avalikesse galeriidesse mõned. Hea süsteem minu arust, sest fotograafid loomulikult teevad ka rasket tööd ja makstes on kindlus tulemuse osas, anoh jah, ma eelistasin selle raha mousse'i peale kulutada ning nii ta jäi. Kodinad kokku ja hotelli roadbooki maalima.

Teise päeva katsest mul enam väga palju mälestusi pole, plaanis oli 50km ülesõitu, siis 200km kiiruskatset ning lõpuks 140km ülesõitu laagrisse tagasi. Rütm oli sees ja asi edenes vaikselt, aga kindlalt finiši poole. Ühe märkimist väärt asjana õppisin ära, kuidas neutraliseeritud tsoonid tegelikult töötavad - nimelt arvasin, et seal on lihtsalt kiirusepiirang, näiteks 40km/h, ja kui tracker lenksul sekundeid maha lugema hakkas, siis eeldasin, et ilusti seda kiirust hoides lõppevad sekundid ka täpselt neutralisatsiooni teises otsas ära. Tegelikult tuli välja, et nii see päris pole, arvestatud on ka mingi 5min puhkepausiga, seega jõudsin välja liiga vara ja mõned minutid trahvi. Samas asjade suures plaanis olid need minutid juba siis üsna tühise tähtsusega, hiljem puhkasin neutralisatsioonides tihti ka kauem kui vaja, lihtsalt vaimu ja keha värskendamine on vigade vältimiseks palju olulisem kui need mõned minutid kaotust. Maastik oli ka vaheldusrikkam kui esimesel päeval, vahepeal sai ka metsa- ja kruusateid sõita, kuigi kiviteed ja serpentiinid olid ikka iga natukese aja tagant platsis. Käisime ka ühe ilusa mäe jalamilt läbi, tipp oli kenasti lumine, kahjuks ei saanud seda pikalt imetleda, sest kuristiku serval sõites ringi vahtimine pole võib-olla päris kõige nutikam idee ning rajale seisma jäämine ammugi mitte...

Katse lõpupoole oli tehtud keerulise navigatsiooni lõik, kus umbes 50km jagu ei olnud pöördeid mitte iga kilomeetri-paari tagant, nagu tavaliselt, vaid ikka väga tihedalt, paarisajameetriste vahedega ning "off-piste" ehk sisuliselt mööda teedeta heinamaad. Kuna starditakse vastavalt eelmise päeva tulemustele, siis mul polnud lõpuotsa sõitjana erilist probleemi, jäljed olid sisse sõidetud ja kuigi esimene reegel on, et ära kunagi sõida teiste järgi, siis natuke ikka aitab, kui enda ja teiste arvamus klapib. Ühel järsul laskumisel tegin ka lolli vea, sinna oli mingi spetsialist end poole mäe peale kinni parkinud ja tegeles minema sõitmise asemel ähkimisega, niiet võtsin jälle enduroraamatu nipid ette ning sõitsin kaarega sellest laskumisest mööda. Paraku oli selle keskel kontrollpunkt, millest järgmisesse KP-sse jõudes tracker ka häälekalt teada andis... Tagasisõit ei olnud variant, seega lihtsalt püüdsin unustada, umbes et suva see 2h trahvi, finiš on oluline, aga ausalt öeldes võttis ikka meele üsna mõruks, terve päev ilusat sõitu ja siis selline prohmakas. Õnneks jäi see vist korraldajal kahe silma vahele või lihtsalt otsustasid mitte karistada. Edaspidi jälgisin igasugu lõikeid tehes väga hoolikalt, et roadbookis poleks samal lõigul KP-d, kuigi tegelt osad on ka salajased, aga noh enamik mitte.

Pärast finišit oli põnev juhtum ühe kaasvõistlejaga, kes silma järgi täiesti tavalises asfalteeritud serpentiinis kurvalt raja kõrval seisis, kiiver näpus, sõidukit ei kusagil. Küsin siis, et mis juhtus, dude näitab näpuga teeäärset kuristikku katvatesse põõsastesse, et tsikkel on seal :D Ilmselt lasi end katse finiši järel liiga lõdvaks, tegelikult on teise ülesõidu esimene ots ka tihtipeale päris raske, kuigi minuarust mitte just see koht, kus tema lepikusse põrutas.

Seiklus algas hoopis tagasi laagrisse sõites, mingi 100km kannatasin kenasti ära, aga kiirtee maksuputkas hakkas tsikkel vahele jätma ja mul muidugi kohe süda saapasääres, sest olin ju täpselt selle sama vea omaarust juba kodus korda teinud ning elektriteemalisi tööriistu polnud kaasas. Kuidagi liipasin lähima tanklani, viimased mõnisada meetrit ratast käekõrval lükates, selleks ajaks oli selge, et aku on tühi ja isegi kui õnnestub kuidagi käima joosta, uut voolu sinna ei tule. Aga kuna teadsin, et esiteks on päeva viimasel ülesõidul katkestamine ja recovery "tasuta", ehk karistust ei järgne ning tegelikult oli kuskilt juba kõlakas kõrvu jäänud, et järgmise päeva sõit jääb ära, siis helistasin korraldajale, kes lubas ratsaväe järgi saata. Tuligi tunni aja pärast mingi veeuputuseaegne Isuzu kastikas, kaks lõbusat selli sees, kes olid äärmiselt õnnelikud asjaolu üle, et nii mina kui mu sõiduk ikka keset asfaldiplatsi paiknevad. Nad nimelt olid viimased n tundi tegelenud selle eelmises lõigus mainitud Rossi mootorratta päevavalguse kätte vintsimisega, kusjuures sportlane ise oli endale ammu transpordi järgi kutsunud ning põõnutas juba kuskil hotellis... Eks muidugi saab nii ka, aga ma ei tea, ma ise ikka vist ei suudaks oma kokkukeeratud käkki nii lõdvalt teiste kaela lükata. Aga ohtra kreekaliku sahmerdamise läbi sai ka minu tsikkel kasti upitatud ja mind ennast auto tagaistmele volditud. Tüübid veel muretsesid, et kas mul on sedasi ikka mugav, ma muidugi vastu, et see on kõige mugavam iste, millel ma täna istunud olen :) Noh, pärast seda olime juba täitsa sõbrad.

Luuameestelt sain ka kinnituse, et järgmise päeva sõit jääb ära, seega võtsin laagrisse jõudnuna aku maha, et see hotellis ära laadida ning põrutasin sirgeimat teed mööda teki alla. Küll hommik on õhtust targem. Kuna vähemalt selle linna söögikohtadel paistis olevat rallisõitja vaatevinklist ainult kaks asendit, "juba kinni" või "ikka veel kinni", siis uinusin vist suht näljaselt, kuskilt auto sügavusest tuli üks Snickers välja ja vist õunu oli ka, aga jah, üldiselt targem oleks olnud hotellis mingit toiduvaru hoida. Seda muidugi raskendas asjaolu, et külmiku sügavkülmakambri uks oli eest ära murtud ja seega kippusid kõik asjad ära külmuma :)

Järgmisel päeval selgus, et katse ära jäämise põhjuseks oli korraldajate soov teha täiendav tehniline kontroll - juba teine auto oli maha põlenud, seekord jäid sõitjad küll terveks, aga auto ise toodi hiljem boksi ning seal polnud küll enam grammigi orgaanilist ainet küljes, ainult söestunud metall. Arvestades isegi Kreeka maikuu kohta erakordselt kuuma ilma, oli paras ime, et see loodust põlema ei pannud, materjali leidus igal pool lademetes. Etteruttavalt tõmmati õhtusel briifil häbiposti ka mingid kahetaktilistega sõitjad, kes olid kütusepudeleid seljakotis kandnud, vähemalt minu jaoks ikka täiesti uskumatu naiivsus...

Kõrvetava päikese käes tsikli remontimine oli küll vaevaline tegevus, aga aegamööda lammutades õnnestus kindlaks teha, et nii generaator kui laadimisrelee on korras (meeletu kergendus) ja elekter jääb kinni relee ning ülejäänud tsikli vahelisse pistikusse. Käisin selle klemmid kenasti üle, laadimine taastus, elu oli järsku jälle ilus ja lootusrikas :) Nagu tellitult, ilmus umbes 30sek pärast viimase poldi kinni keeramist välja ka tehniline komisjon, kes asus seekord üsna kortsus kulmudega kütusesüsteemi uurima, aga noh kuna KTM-il koosneb see kahest voolikust ning ühest kuivühendusest, siis kaua ei läinud ja pärast tulede-vilede demomist sain teist korda aktsepti kirja. Mingeid tegelasi olevat samas õhtuni peedistatud, nii et soovitan igasugu rally-style-torn-lisapaak-süsteemide entusiastidel see teema väga kriitilise pilguga üle vaadata, kui sinna poole asja peaks olema. Kuna järgmise päeva katse oli 300km ja ülesõidud veel (õnneks ainult) 40km sinna otsa, siis käisin Lidlis vett ja snäkke ostmas, vist sain kuskilt õhtusöögiks mingid lihavardad ka ja pärast üsna jämeda roadbooki värvimist läksin kiirelt magama.

Järgmise kahe päeva katsed moodustasid kokku "maratonkatse", ehk siis 300km+340km kiiruskatset, mille käigus on igasugune väline abi peale rehvivahetuse keelatud. Igaks juhuks oli ka laager selleks ööks teise linna viidud (Itea), ehk siis tegime kogu Korinthose lahele ringi peale. Korraldaja poolt oli telkimisvarustuse, tööriistade ning varurehvide transport Iteasse (ning järgmisel päeval tagasi). Mind see asjade korraldus muidugi eriti ei häirinud, sest ma nagunii tegin kõike ise, aga toetatud sõitjatele oli see suur asi ning kuigi ma otseselt kedagi ei näinud patustamas, siis jutud ikka käisid, et pehmelt öeldes mitte kõik ei kavatsenud sellest reeglist kinni pidada. Valskusele aitas kaasa ka see, et maratonlaagri asukoht oli pikalt ette teada, sai hooldusbussid kuhugi varjulisse kohta ette saata. Näiteks Dakaril on see saladus (kuigi usun, et osad ikka nuhivad välja).

Katse ise oli jälle lõputu serpentiinide ja erinevate põrutavate teekatete jada, oli ka ilusaid ja ägedaid kohti, aga see maht on lihtsalt nii meeletu, et isegi vahetult pärast katse lõppu on juba pool meelest läinud, et kus sai käidud, mida sai nähtud... Eriti kummastav oli apaatia distantsi suhtes, kui esimese päeva 50km tundus umbes maailma suurima saavutusena, siis maratonkatsel lihtsalt sõidad ja sõidad ja sõidad ja sõidad ja siis avastad järsku et ohoo, 50km läbitud, järelikult 1/6 distantsi on selja taga ning 5/6 veel ees... Üks meeldejäävam hetk oli järsk tõus kuskil päeva esimeses pooles, mille ees ja otsas umbes 30-40 sportlast kilplusega tegelesid (kes ei tea, siis järsu tõusu esimene reegel - kui üles ei saa, keera ringi ja proovi uuesti, mitte ära ürita oma LC4 käekõrval sinna otsa pressida ffs), noh, vaatasime paari samal ajal saabunud kutiga üksteisele otsa, kerisime roadbooke edasi-tagasi ja panime enamvähem sünkroonis pildi kokku, et tegelikult on meid sellelt teelt, mis seal samas mäe otsas paistab, just maha keerama juhendatud :) Ma veel skännisin 5x, et ega tõusul KP-d ei ole ning kohtunikke kuskil vahtimas ja braaap, olime kahe minutiga kohal. Pärast need tõusu peal vaevlejad olid muidugi püha viha täis, et kes oli seal veetnud tunni ja nii edasi, anoh esiteks otseselt reegliterikkumist ei olnud ning ausalt öeldes mind väga ei kripeldanud ka - kui keegi tahab näha, kuidas ma 350-ga Eesti enduro kontekstis sellisest 6/10 tõusust üles sõidan, siis vaadaku mäe alt, mitte ärgu parkigu oma mammutit risti kuhugi keskele :)

Finišisse Iteas jõudsin tänu varasele stardile üllatuslikult valges, olin isegi päikseprillid maha unustanud, ei arvanud, et neid vaja on :) Maratonlaagris pakuti korraldaja poolt süüa, aga ausalt öeldes oli see teenus maksimaalselt hindele "hale", päev läbi söömata rassimist ja antakse kadeda näoga kulbikesetäis makarone ning üks pisike lihavarras. Vähemalt puuviljad olid suured, aga ma oleks hea meelega stiilis ühe pitsa veel otsa ladunud sinna, olgu siis teenus raha eest, aga olgu vähemalt inimlik. Targemad muidugi olid juba kohapeal kõik asjad ette järgi vaadanud, kui mina selleni jõudsin, siis kikkis jälle see "juba kinni" sisse ja noh, ega mingis valgete linikutega rannarestoranis poleks vist end väga mugavalt tundnud ka. Roadbooki põlve otsas maalimine oli üsna tüütu, teinekord võtan mingi kirjutamisaluse kaasa. Kiire dušš (vastavad ruumid olid üsna nõmedad, anoh Dakaris pole vist sedagi) ja telki magama. Kuna kogu laager oli promo huvides (nad tahavad järgmine aasta põhilaagri Iteasse panna) üsna linnakeskses rannapargis ja ilm oli ilus, siis muidugi käis ümberringi vastik lärm ja jaskar, anoh selleks hetkeks oli mul kreeklaste tobeduste vastu juba mingil määral nahka kasvanud ning uinusin siiski kähku.

Järgmise päeva start oli juba rutiin, hommikusöök (peekon ja omlett oli natuke parem diil kui õhtune menüü, aga naeruväärne ikkagi), kamad kokku ja veoauto peale, kiiver pähe ning minema. Üks vanem hollandi mees, kes minu läheduses ööbis, istus minu (suht rivi lõpus oleva) stardi ajal veel lühikestes pükstes ning mähkis valugrimasse tehes oma ära kõrvetatud säärtele sidet peale - ei tea, kas see häda oli tal kuidagi sõidu käigus juhtunud või enne seda, aga väga aukartustäratav oli mõelda, et ta on sellisena siia välja jõudnud ning kavatseb veel Loutrakisse tagasi ka jõuda, finišist rääkimata... Ei jätnud numbrit meelde ja ei tea, kuidas tal läks, aga loodetavasti hästi - rallisõitjad on ikka täiesti napakad, see on küll kindel. Ise muidugi oleks ka tahtnud end igast otsast paksult sporditeibi sisse mässida ja kraanaga sadulasse tõstetud saada, aga noh muidugi oli seda maratonile ainult üks pisike rull kaasa võetud, suurem stash jäi autosse. Samas võrreldes selle tüübiga olin terve nagu purikas, kui sama peaviga välja arvata.

Katse algus läks üsna libedalt, raske oli küll, aga raskustega olin selleks hetkeks juba harjunud. Samas miski tsikli juures häiris, käisin ja loksutasin seda küll mitu korda igast otsast, aga midagi ei jäänud silma ning pressisin edasi. Umbes saja kilomeetri läbimise järel oli pilt selgem - lenksu natuke keerates oli kõik korras, aga mingist piirist edasi muutus liikumine väga raskeks, umbes nagu mingi kummipuks oleks prillide ja raami vahel. Esimese hooga kahtlustasin, et rooliamort on saba andnud, kruttisin seda selguse saamiseks igatpidi ja olin valmis juba täitsa maha monteerima, kui koitis - amort on korras, esimene mousse on omadega läbi.

Kes pole kursis, siis enduros ja rallis ei kasuta praktiliselt keegi õhuga täidetud rehve, vaid vastupidavuse, torkekindluse ja parema juhitavuse huvides on nende asemel spetsiaalsed tihedast vahust sõõrikud. Neil samas on oma eluiga, millest minul kui uustulnukal seni igasugune ettekujutus puudus. Peab tunnistama, et stardis all olev paar ei olnud uus, vaid ikka mõnisada versta läbinud, aga samas kui arvestada, et Kreeka ja Eesti kruusateid võrreldes ütleks isegi snuukrilaud et wow, küll need Eesti omad on ikka siledad, siis tegelikult ei usu, et see määravat rolli mängis - lihtsalt oleks pidanud maratoni keskel uued panema, sest pool võistlust oli läbi (see oli lubatud). Aga kui pea ei jaga, siis lihased astendavad, niiet nüüd tuli kuidagi see kaadervärk koju saada.

See tunnike-kaks pärast mousse'i järgi andmist oli vaimselt vist kõige raskem hetk, kui päris lõpp välja arvata (sellest hiljem) - kuna sõitmine iseenesest oli juba rutiin ja millegi muu peale ju mõelda ei ole, siis kippus mõte ikka enesepiitsutamise poole kalduma, et krdi napakas, oli nüüd vaja tulla teise Euroopa otsa 130€ kokku hoidma, paras jälle Isuzu kastis lõpetada ja pakkima minna ning nii edasi lõputult. Samas põhimõtteliselt ratas sõiduvõimet ei kaotanud, lihtsalt juba enne üsna madal tempo kahanes üsna olematuks ning järgi jäänud ~200km katse pluss ülesõidu läbimine tõotas tulla VÄGA pikk ja vaevaline protsess.

Mingi hetk lõppes mets ära ja asendus neutralisatsiooniga mingis vastikult kitsas ja tiheda liiklusega linnas, hiljem kaarti vaadates selgus, et Nafpaktos. Takkajärgi ma saan muidugi aru, miks meid sinna suunati (et üle selle võimsa väinasuudmes oleva silla tagasi lahe lõunakaldale saada), aga tol hetkel viskas küll kupli all boosti üles - kõigepealt hakkab tsikkel jupsima ning siis saadetakse veel hullude kreeklaste sekka 40-ga venima. Neil seal on tüüpiline linnakiirus igas asendis min 60, seega reeglites määratud kiirust hoides oled nagu punane rätik kõigil jalus, aga kiirendada ka ei saa, sest tracker hakkab kohe karistusi jagama. Sain siis kuidagimoodi kõige hullemast tsoonist välja, ise üle kuumenenud ja närvis, kuni ühe foori taga hakkas tsikkel jälle vahele jätma ning lõpuks välja suri. Samad sümptomid mis teise päeva õhtul, laadimist pole ja aku tühi. Sel hetkel oleks küll tahtnud ükskõik kus mujal maailmas olla, aga mitte seal.

Veidi hinge tõmmanuna sain tõukekale vändast jälle elu sisse, aga kuna kogemused näitasid, et see õnn on üürike, siis keerasin lähimasse bensukasse reklaamtulba varju aru pidama. Edukas remont eeldab voltmeetrit, mida mul selle riistapuu suuruse tõttu polnud, aga äkki tanklas müüakse? Kui üldiselt on Kreeka tanklad umbes nagu kunagi Ben Autotarve Järvel, kõike saab, siis nagu kiuste oli see just "moodne", müüs klaasipesuvedelikku ja lõhnakuuski, aga mitte tõsisemaid tööriistu. Tsiklis oli akut aga max kilomeetri jagu, natuke vähe, et ilma eelinfota järgmist ja paremat otsima minna. Aga mis asutus see võiks olla, kus veel voltmeetreid leidub? Ja kuidas seda kreeka keeles otsida?

Järsku tuli meelde, et ma olin linna sissesõidul autoteenindust näinud, elusees pole nii kiiresti telefon kätte ja Maps lahti saanud. Jep, kuigi see üks oli juba lootusetult kaugel, siis lähiümbruses on neid veel 4tk, lähim kuskil 600m, jess! Töristasin siis viimaste akuriismetega kohale, marssisin viisakalt sisse ja küsisin meistrilt voltmeetrit - dude vaatas mind, vaatas tsiklit ja kohe oli klõps väljas, vajalik riistapuu käes :) Ma veel imestasin, et milline õnn, inimene oskab inglise keelt juhuks kui midagi veel küsida vaja on, aga hiljem selgus, et ikka eriti ei osanud, lihtsalt sõna "voltmeeter" on igas keeles ühesugune ja muu oli niigi selge. Tegime siis seal kahekesi kätega vehkides kindlaks, et kuigi kahtlus langes esiti samale pistikule, mis enne jupsis ja vahepealne sõit on selle olukorda mõnevõrra halvendanud, on ka allavoolu mingi maanduspoole juhe saba andnud, nii et parim võimalik lahendus oleks laadimisreleele otsemaandus vedada. Väikse sahmimisega (ma ise oleks natuke teisiti teinud, aga noh kuidas sa takistad inimest, kes sind siiralt aidata tahab ja tööriistu laenab) sai see paika ning enam-vähem mõistuse piiridesse jääv laadimine taastus. Võtsin veel korra aja maha, et meistrit tänada, mille peale selgus, et ta ise sõidab motokrossi ja on Hellasega hästi kursis - high five, igale poole neid tsikliste ka ikka jätkub.

Kui lõpuks kiiver pähe tagasi sai, oli kulunud umbes tunnike ning trackerisse saabus korraldajalt nõudlik küsimus: "Do you abandon?" Selleks hetkeks oli aga tuju nii hea ja motivatsioon kõrge, et vajutasin snäpp "No" ning hakkasin vaikselt edasi trügima. Sain üle silla ning loodusesse tagasi ja ise mõtlesin veel, et kui vähemalt järgmisesse neutralisatsiooni välja veaks, oleks päris hea kurss, sinna ei pea Isuzu poisid vähemalt mööda mägiteid sõitma, sest need asuvad linnades. Natukese aja pärast kohtasin ühte kaasvõistlejat, kes ka sellist üsna ekslevat ja aeglast tempot harrastas, kurtis et teda olevat trackeri kaudu üldse otse laagrisse pöörduda kästud, aga ta oli seda ignoreerinud. Ma jälle mõtlesin, et suht kindlalt olen ma juba füüsiliselt rajal viimane, et kuidas mulle sama sõnumit ei saadeta, kuni tracker tegi "piiks" ja sain instruktsiooni sõita järgmise neutralisatsioonini ja sealt otse laagrisse. Siis oli küll natuke uhke tunne, et ikka usaldati rohkem kui seda teist tüüpi :)

Kuna ta sõitis ikka väga aeglaselt, siis jäi varsti maha ning edasi jätkus endine rutiin, mousse'iga võitlemine. Samas oli selgelt näha, et keskuses olen nüüd luubi all, sest iga väikse seisaku ajal kostis tungiv piiks koos küsimusega stiilis "Are you OK?", noh, loomulikult ju olin. Sedasi pressisin veel oma 50km edasi, neutralisatsioonini oli vähem kui 100km ja šansid mingigi tulemusega välja tulla tundusid juba päris head, kuni kuskil külavahel tuli vastu tegelane suure KTM-iga, viipas mu seisma ja küsis viisakalt, aga siiski tungivalt, et mis mu plaan on? Ma muidugi alguses ei saanud üldse aru, et miks see peaks teda huvitama (niisama "adventure" sõitjaid kohtas külades tihti), aga siis selgus, et tegu on korraldajate tuttavaga, kes juhuslikult sealkandis ringi töllerdas ning teda oli põhimõtteliselt õlle tagant minema pekstud ülesandega see üks loll eestlane mägedest üles otsida ning laagrisse suunata :) Ma siis seletasin (õnneks olin trackeri sõnumitest telefoniga pildid ka teinud), et näe kästi sõita neutralisatsioonini, seda ma ka teen. See teave tegi härra mõtlikuks, helistas omakorda korraldajatele ning seletas midagi pikalt kreeka keeles, teises otsas siis käis mingi sahmimine ning lõpuks tuli otsus, et jah, tegelikult oli mõte ka mind koos selle teisega ammu maha kutsuda, aga kogemata läks vale teade. Kuna nii minu võistluspinge kui tema hirm mingi lolliga vaidlemise ees olid maas, siis vestlesime natuke maast, ilmast ja rallist, lahkusime sõpradena ning sõitsin siis kõige otsemat teed tagasi laagrisse - kilomeetrites vahet enam polnud, ka see "otsetee" oli 140km, anoh vast sai ikka natuke kiiremini ja lihtsamalt kui mööda rada.

Hiljem selgus, et vahet polnud, kas katkestada seal või neutralisatsioonis, trahv oli sama, aeglaseim päris aeg pluss 3h. Samas minema aeti natuke alla poole mootorratturitest ning korraldaja oli seal ikka head ja paremat kuulda saanud, mille peale ütles, et midagi pole teha, öösel mägedes sõitmine on liiga ohtlik ja tema seda riski ei võta. Ma ise olin selle suhtumisega, et olgu mis on, oma otsusega alla ei anna, aga kui kästakse, siis pole midagi selle vastu :)

Laagrisse jõudes arvasin, et olen seal raudselt viimane saabuja ja rehvivahetajad on juba pillid kotti pannud, aga tegelikult kaugel sellest - kaugemale jõudnud laekusid samamoodi riburada, seega nende tööpäev alles algas. Ostsin siis Metzeleri mousse'i 130€ ja vahetus 15€, päris hea hind ma ütleks. Jõudsin veel esimest korda kõhu korralikult täis süüa ja rehv oligi vahetatud. Mõtlesin veel, et äkki peaks selle tee peal kokku käkerdatud maanduse kohe üle vaatama, aga väsimus oli meeletu, järgmise päeva start üsna hilja ning hommik õhtust targem, seega läksin "koju" pesema ja roadbooki maalima. Maratonkatse tulemus polnud muidugi päris see, mille üle uhkust tunda, aga samas üks katkestamine sind veel ei diskvalifitseeri ja ralli selgroog oli ikka selgelt murtud, seega tuju oli päris hea.

Vahemärkusena olgu öeldud, et mu ükski suurem motoreis pole möödunud ilma geograafiliselt kaugeimas punktis elektrisüsteemi lappimata, seega polnud ka mingit alust arvata, et traditsioon kõige raskemal hetkel murtud saab.

Järgmisel hommikul käisin maandusjuhtme läbi ja leidsin voldi jagu laadimispinget juurde, seega seal on ikka sügavamaid probleeme kui see üks pistik ning need ei ole tekkinud selle ralli käigus, vaid juba ammu. Aga noh, finišini on ainult 230 katsekilomeetrit, seega meeleolu oli lootusrikas ning igaks juhuks toppisin edaspidi voltmeetri ka kaasa. Katse ise oli täiesti sündmustevaene (mis oli vahelduseks väga teretulnud), ainuke meeldejääv koht oli kohtumine kitsekarjaga, keda sealmaal peetakse põhimõtteliselt vabalt - kuna kitsed ju teatavasti mäest alla ei kuku, siis mingeid aedu või piirdeid pole, lihtsalt kaotsimineku vältimiseks on karjaga kaasas 3 koera, kes kaugemale ekslevaid kitsi siis jälle viisakalt tagasi juhatavad. Kui see seltskond keset teed oli, siis tekkis korraks nõutus, et kas tõesti pean ma nüüd hakkama siit kuidagi ise läbi trügima, aga peatumise järel märkas üks koertest olukorda ning tegutses vastavalt - hetkega oli kari kahte lehte löödud ning tee vaba. Fantastiline süsteem, peab mainima :)

Õhtul viimast roadbooki maalides hakkas tekkima uut moodi ärevus, millesarnast polnud siiamaani veel tundnud - rull oli ebatavaliselt õhuke, katsekilomeetreid ainult 60, kui siiamaani oli fookus ainult iga päeva finišil (või tihtipeale ka järgmise 100km läbimisel või järgmise neutralisatsioonini jõudmisel), siis nüüd oli esimest korda siht käeulatuses - et kas tõesti on võimalik, et mingi suvaline lollakas Karjamaalt võtabki kätte ja toob selle medali ära? Ja teisest küljest, mis siis saab kui ei too? 60km tundub vähe, aga võimalusi selle asja ära vussimiseks on igal kilomeetril vähemalt neli, ja kuigi protsentuaalselt on rõhuv enamus rallist siiski läbitud ning vbl antaks medal ka Isuzu kastis saabujale kätte, siis reaalselt pole see ikka päris see, finiš tuleb ikka oma auru all võtta. Ja kas siis tuleb järgmine aasta jälle tagasi tulla ja kogu see õudus algusest peale uuesti läbi elada? Keha oli selleks hetkeks juba üsna muserdatud, uinumine oli erinevate valude tõttu raske ja öösel nägin vähemalt korra unes seda, kuidas ma sõiduvea tõttu kurvist otse sõidan ja kuristikku kukun. Kuigi ma üritasin ja enamasti ka suutsin kogu selle aja üldjoontes positiivset meeleolu hoida, siis vaimses plaanis ei ole rallireid mingi nali, see on väga raske ja eriti üksi ning toetuseta.

Hommik muidugi oli õhtust jälle palju ilusam ning esimesed paarkümmend versta katsest olid suisa nauditavad - mõnusad laiad kruusateed, umbes nagu Eestis, lihtne navigatsioon, fotograafid igal sammul. Sõitsin isegi tervest portsust kaasvõistlejatest mööda, sest kuigi tempo oli ikka endiselt 70%, siis hea enesetunne viis selle protsendi natuke kõrgemale kui tavaliselt ja tolmu sees on tüütu navigeerida. Mõned muidugi sõitsid ka minust mööda ja mõni isegi mitu korda (see tähendab siis seda, et nad eksisid ära ja jõudsid õigele rajale tagasi pärast minu möödumist), nagu juba eelmistel etappidel harjumuseks saanud oli :) Aga esimene märk sellest, et korraldaja ei ole oma viimast sõna veel öelnud, avaldus kuskil poolepeal, kus mägitee servas istus üks suhteliselt raputatud moega võistleja, kiiver kõrval mätta peal. Ma muidugi jäin seisma, silmades küsimärgid (nagu ilmselt kümned teised sõitjad), dude näitas pöidlaga et tal endal kõik korras ja siis sellise kerge lõuanõksuga kuristiku poole. Piilusin siis ettevaatlikult üle serva ning tema quad oli tõesti seal, umbes 5-7m tee pinnast allpool, puu taha takerdununa. Viimasel päeval, 30km enne seda, kui kõik oleks tehtud olnud. Karm.

Edasi läks rada aina raskemaks ja raskemaks - tuttavad kiviteed, järsud tõusud ja langused mööda libedaid heinamaid väga piiratud nähtavusega, mingi suur lahtiste kividega täidetud jõesäng, põhimõtteliselt kõik rõvedad asjad üksteise järel, mille poolest see nädal niigi vaene polnud. Ausalt öeldes pole mul viimasest paarikümnest kilomeetrist enam mitte midagi meeles peale ühe navigeerimisvea (mis sai kiirelt parandatud) ja selle, et kõigest 500m enne finišijoont olin nii läbi, et hingasin mitu sekundit sisse-välja, enne kui selle viimase lahtiste kividega kaetud laskumise ette võtsin. Finišikohtunikud plaksutasid, aga valitsev tunne oli sügav apaatia, sellisel tasemel, et peaaegu oleks sealsamas pidurdades külili käinud. Ma ei arvanud, et ma seda suudan kodus ette kujutada, mis tunne finišisse jõudes on, aga see oli mitte ainult ootamatu, vaid täiesti skaala teisest servast...

Aga mis seal ikka, puu varjus vett juues ja teiste võistlejatega rääkides hakkas eluvaim jälle vaikselt sisse tulema, lisaks oli vaja ju veel 60km mööda asfalti tagasi laagrisse ka purjetada. Tegin seal nalja, et raudselt pole see lõpp ka päris lõpp ja kuskil on veel natuke kivisid-killustikku meie jaoks kõrvale pandud, kõik naersid, aga see kõlas õõnsalt - ega keegi polnud vist enam päris kindel, kas see äkki tõeks ei osutu.

Laagrisse viiv tee oli siiski asfalt ja väravas pandi siis kõigile medalid kaela ning tehti sada pilti, millest ma pole ühtegi näinud ega ilmselt näe ka, vt eelnev jutt fotograafide kohta. Tegin siis ise:

Sikutasin kiivri viimast korda pähe, sõitsin oma platsile, jõin ära liitri vett ja nutsin veidi nurga taha pugenuna enamuse sellest uuesti välja. Fcuk Hellas Rally, siia tulek oli täielik idiootsus, miks peaks ükski inimene üldse tahtma endaga midagi sellist teha? Kulutada üüratu raha, sõita nädal aega järjest kõige rõvedamaid teid mööda punktist A punkti A, et paar pilti üles riputada? Või et anda järgmised tont teab mitu aega kõigi sõprade küsimustele ümmargusi vastuseid, sest tegelikult nad ju ei saa aru, ega ilma siia tulemata ei hakka ka kunagi saama? Ja keegi ju ei tule, sest keegi pole nii loll kui mina?

Õhtul oli rannas suur lõpupidu ja autasustamine, aga minu motivatsioon sinna minna oli sügavalt allpool Kelvini nulli. Kasutasin ära siiani kättesaamatut võimalust süüa pitsarestoranis, mis terve nädala edasi-tagasi mööda sõites alati kinni oli (vilets ja kallis pitsa oli), ostsin neli õlut ja vaatasin hotellis hoki MM-i finaali - vähemalt Soome võitis, võibolla mitte päris teenitult, aga Filppula sai komplekti kokku ja küll nende Kanada noorte aeg ka tuleb varsti.

Tagasiteel liikus praam küll õigete sadamate vahel, aga väljus 11-tunnise hilinemisega, areng seegi :) Aga pole halba heata, kohtasin seal sadamas aega surnuks lüües ühte toredat poolakat, kes oli ka samamoodi esimest korda, aga oli veidi rohkem sotsialiseerunud ja teadis rääkida, et absoluutselt mitte keegi ei mäletanud raskemat Hellas Rallyt kui tänavune. Ja isegi Dakari veteranid, kelle algne plaan oli lihtsalt natuke mudaliigas kätt soojendada, olid seal pärast neljandat päeva kurtnud, et wtf, kuhu me sattunud oleme?

See info tegi seest soojaks, ei saa salata.

Lõpetuseks, vastused enamlevinud küsimustele:

• Mitmenda koha sa lõpuks said?

202. Startijaid oli 273, lõpetajaid 246.

• Mis kohti eestlased sealt enne saanud on?

Mulle teadaolevalt pole veel keegi Hellast lõpetanud, samas pole päris sadakindel, sest kõigi 10 aasta tulemusi pole netis üleval. Kui keegi teab kedagi, siis andke teada.

• ...misiganes küsimus navigeerimise ja roadbookide teemal...

Kõige tähtsam on mõista, et roadbook kui selline ei ole rallireidis kesksel kohal. Jah, seda on küll kõvasti fetišeeritud, sest tegemist on asjaga, millest saab videotes rääkida ja süsteemi seletada, aga oma olemuselt on roadbook sama, mis GPX või lintidega loodusesse tõmmatud rada. Lihtsalt keegi ei hakka kunagi 300km katset linditama ning GPSi kasutamise vastu räägib traditsioon (pluss minu arvates on roadbooki lihtsam lugeda kui mingit sigrimigri ekraanilt).

Kesksel kohal on üldine mootorrattaga sõitmise oskus (krossitrenn!), füüsiline vastupidavus ja vaimne tasakaal. Natuke peab õnne ka olema, või vähemalt vähe ebaõnne.

• Hellas vs orienteerumine?

Kui füüsise ja peaga on korras, siis roadbooki õpib mõne nädalaga ära, orienteerumise kaart ja muud veidrused on igal juhul raskemini omandatavad. Samas füüsiline pool on brutaalne, kujutage näiteks soojenduseks ette lihtsalt seitset orienteerumispäeva järjest, seejärel lisage teed, mille distantsist pool on "kolmnurga" klassist ja veerand "nelinurga" omast. Kui siis veel on isu üldse midagi edasi mõelda, hakkab sihik enam-vähem paika saama.

• Parim rallimootorratas?

Ma olen üldiselt 350-ga üsna rahul, vedrustust ilmselt saaks paremaks teha, et kivide otsas vähem läbi peksaks, samas ega seal kellelgi kerge polnud. 690-ga võib sõita ja paljud tegidki seda (oli ka päris mammuteid), aga mina esimesel korral ei tahaks, mõned kohad olid ikka väga karmid ja kõigil on raske, kedagi eriti ei huvita su mured selle lehma mäest üles või kivide otsast alla saamisega. Igasugu rallitornid ja muud edevad kulinad jätaks ka pigem koju (nagu ma tegingi), vähemalt kui mehaanikuid pole, muudki teha kui neid remontida. Samas muidugi üks suur möödalask oli mul see, et püsti seistes ei näinud hästi roadbooki, see vajaks paremat lahendust. Aga ma olen üsna pikk tegelane ka.

• Malle Moto, ehk ilma toetuseta sõit?

Kui ma enne minekut üritasin inimestele seletada, et mis see Malle Moto tegelikult on, siis tavaliselt linkisin ühele artiklile, mis algab selliste sõnadega:

When you look up the word “rally” in the dictionary, “difficult” is listed as a synonym. I have a tremendous amount of respect for anybody who chooses to put their body and sanity on the line to conquer thousands of miles in some of the world’s most rugged terrains. Because apparently pulling through as a team isn’t hard enough, some people decide to do it all in solo. Welcome to the insane world of the Malle Moto class.

Kui siis olin kergelt ikka veendunud, et artikli kirjutaja teeb natuke suuri sõnu, mille valgel mina natuke peesitada saan, siis kogemuse võrra rikkamana võin öelda et ristivastupidi - ta teeb väga väikeseid, pehmeid sõnu. Malle Moto on brutaalne ja debiilne, sa ei taha seda esimesel korral teha, kui su peamäng ei ole mingi ma ei tea, buda munga oma. Kui sa just väga-väga-väga ei taha, mille peale ma ütlen, et kui minu vabandus oli, et ma ei teadnud asju, siis sina oled ikka täitsa opakas :) Kui sõpru kaasa ei leia, palka kohapealt mehaanik, see ei ole asjade suures pildis väga kallis. Või rendi üldse ratas, see võib odavamgi olla kui oma kola kohale lohistamine.

• Kas sa lähed sinna tagasi?

Ma keelasin inimestel selle küsimuse küsimise, sest vastus "lolliks oled läinud, kindel ei" ilmselt pole see, mida kõik kuulda tahavad. Aga aeg silub kõik kivid ning hetke vastus on, et vaatame aastavahetuse paiku, mis tunne siis on :)