Dinaric Rally 2024

Kui pärast Hellas Rally lõpetamist oli mul kinnistunud arusaam sellest, et rallireid on täiesti napakas enesepiinamine ning mootorrattaga sõitmiseks on ka oluliselt meeldivamaid viise, siis kuskil eelmise aasta keskpaigas hakkas ikka järjekordselt sügelema - kõik valus läheb ju ajapikku meelest ning alles jäävad ainult ilusad ja meeliülendavad hetked. Kuna mullu ei olnud erinevate muude ettevõtmiste ja elumuutuste tõttu enam reaalne kuhugi suurele rallile jõuda, samuti ei tundunud teist korda Hellasele minek enam nii põnev, siis jäid tänavustest üritustest valikusse kaks: juuni alguses toimuv Breslau Rally Poolas ning septembri keskpaigas toimuv Dinaric Rally Horvaatias.

Poola kasuks rääkis muidugi geograafiliselt lihtsam asukoht, paraku on tegemist pigem autokeskse ralliga ning sellest tulenevalt olid osavõtutasud ja muud hinnad ikka päris koledad - põhimõtteliselt võis juba ametliku hinnakirja järgi eelarvele 50% otsa panna ja noh, see on siiski Poola, kunagi ei tea, mitu tüüpi veel laagris ringi käib, käsi pikal, millegi eest lisatasu küsimas. Dinaric tundus kaugelt vaadates hea korraldusega, kõik inimesed on hingega asja juures ja kuidagi moodsa ellusuhtumisega, mis takkajärgi hinnates oli tõsi. Nad ikka väga pingutasid, et vältida maha sellist "Ida-Euroopa" asjaajamiskultuuri, mis mõnel pool veel domineerib, kõik korralduse aspektid olid detailselt läbi mõeldud, täpsed ja isegi kui tekkis probleeme, siis need lahendati kiiresti ja pühendunult.

Igatahes sai mais otsus küpseks, et seekord viib tee Horvaatiasse, panin end kirja ja hakkasin ettevalmistusi tegema.

Kuna ma olin väga väga tüdinud igasugu poolikute tsiklivedamislahendustega jändamisest, siis seekord läks ettevalmistusperioodi põhiaur hoopis bussi ehitamisele, milles oma killavoori edaspidi mööda maailma ringi vedada. Detailsem ehituspäevik on loetav Automoto foorumist: https://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=66907 , aga kokkuvõtvalt on buss küll veel igas aspektis poolik, kuid täitis oma eesmärki sellest hoolimata ideaalilähedaselt - kõik on palju lihtsam, kui sul on selline piisavalt ruumikas kodu ratastel, kus igal asjal on oma koht ja mida on võimalik vihma ning muude ilmastikunähtuste eest edukalt sulgeda.

Üldiselt kulges kohalesõit üsna sündmustevaeselt, start oli neljapäeval viie paiku õhtul, esimese öö magasin Leedus, teise Tšehhis ja kolmandaks õhtuks olingi juba kohal Horvaatias, Knin-is.

Austria piiril küll tõmmati kohe rajalt maha ja kästi tagauksed lahti teha, a kui sealt KTM vastu vaatas, siis jutt lõppes hetkega ja sain edasi sõita. Samuti oli veidi segadust selle kaalumistaskuga, kuhu raskemad sõidukid märkidega aeg-ajalt suunatakse - sel päeval oli piiriks 2,8t, niiet roolisin oma kolmetonnise raketi alandlikult letti, aga edasi polnud nagu kedagi vastas ja kõik olid hõivatud mingi rusutud olemisega veoautojuhi peenestamisega. Võtsin siis ühel ametnikul nööbist kinni, et ma esimest korda, seletage mida tegema peab, ta siis naeris, et kui sind taskus kinni ei peeta, võid lihtsalt edasi sõita :)

Järgmine päev oli pühapäev, mis oli ametlikult ralli avamise päev. Hommikul sain kätte oma lõpliku koha laagris, paberid said täidetud, väljastati tracker ja edasi oli tehnilise kontrolli kord. Sellega oli veidi sebimist, sest ma olin millaski kevadel küll reeglid läbi lugenud, veendunud et mul on kõik olemas mis vaja, aga neid oli hädaabikomplekti osas veidi täiendatud ning mul olid puudu pipragaas ja vile. Pipragaas olevat metsikute koerte peletamiseks, aga milleks vile on, seda ei saanudki teada, võimalik et nende koerte kutsumiseks... Läksin siis oma rasket saatust tehnilise kontrolli pealikule kurtma, tal oli kohe selline nägu peas, et need on enamvähem viimased asjad, mis teda huvitavad, aga kuidagi juhtus lähedale ka peakorraldaja, kelle käest sain pika loengu selle kohta, kuidas ma peaks järgmisel päeval pärast proloogi ikka kohalikku jahipoodi minema ja need vidinad hankima. Kuulasin siis ja noogutasin tõsise näoga ning sellega antud probleem ka lahenes - hiljem tsiklit ette näidates ei huvitanud see vile enam kedagi :)

Numbrid said peale, kuna üldiselt on inimesed Eesti kohta halvasti informeeritud, ei tunne seda lippu ära jne, siis oli lipp alguses tagurpidi mastis, aga selle korrigeerisin hiljem ise ära.

Pärast ametlike asjaajamiste lõppu oli aeg tutvuda kohaliku restorani pakutavaga - kuna laager asus Knin-ist umbes 8km kaugusel, siis ega seal realistlikult väga midagi valida ei olnud, kui just ei tahtnud iga õhtu linna sõita. Võistlejatele pakuti varianti soetada ette kõik hommiku- ja õhtusöögid, mida ma ka tegin, oli päris kallis (40€/päev) aga mis teha, tühja kõhuga on ka raske. Vähemalt pakuti hommikul praemuna, peekonit/vorste ja jogurtit, ei olnud ainult võileivad. Kogu see restorani töökorraldus oli muidugi päevast päeva korduv komöödia, koguaeg käis meeletu kiirustamine ja edasi-tagasi jooksmine, mille käigus alati miski läks sassi, ununes, jne. Viimaseks päevaks hakkas neil enam-vähem rütm sisse harjuma, ja sain õhtusöögi isegi poole tunniga kätte, aga alguses läks vist lausa 2h, meeletu ajaraiskamine. Söögil samas polnud viga, mingeid auhindu see ei võida, aga parem kui Eesti keskmise turismitalu wokpann-sardell-hapukapsas-menüü.

Õhtul oli võistluse pidulik avamine Knin-i kindluses - kuigi ma juba kahtlustasin Hellase kogemuse peale ette, et see on meeletu tüütus ja kaalusin mitte minemist, siis mingi fomo sai ikka võitu... oli meeletu tüütus ja ei oleks pidanud minema.

Lõpuks toimus veel esimene võistlejate koosolek, kus peakorraldaja andis ülevaate rajast, stardijärjekorrast jms. Luges veel mitu korda sõnad peale, et mägiteedel tuleb ettevaatlikult võtta, sest "seal võivad vastu tulla purjus jahimehed Nivaga", ma alguses arvasin et see on liialdus, aga hiljem tõepoolest juhtus seda mitu korda, noh ma muidugi nende joovet ei kontrollinud, aga täpselt stereotüübile vastav seltskond :)

Esmaspäeval oli plaanis proloog, umbes 50km jagu katset, mille aeg ei läinud üldarvestusse, vaid otsustas järgmise päeva stardijärjekorra.

Raja esimene pool oli ülikiire kruusatee nende pildil paistvate tuulikute vahel ning teine pool oli kiviseid-konarlikke tõuse-languseid. Kuna vihma sadas vahelduva eduga, siis kasutasin seda sõitu vedrustuse seadistamiseks, tripmeetri kalbreerimiseks ja muidu sõidurütmi sisse saamiseks, seega aeg ei olnud midagi erilist, samas päris viimane ka polnud, vaid ikka kuskil esisajas. Tripiga arvasin alguses, et see on pika seismisega seaded ära unustanud, aga hiljem laagrinaabriga arutades selgus, et proloogi rajalegend oligi üsna laia pintsliga maalitud, vahel olid pöörded mitusada meetrit nihkes, samas järgmine võis jälle täpse koha peal olla jne. Eks pidi kohanema, hiljem ma juba oskasin aimata, et suurematel teedel polnud korraldaja väga viitsinud täpsust taga ajada (sest pööre oli nagunii ilmselge), aga väiksematel-keerukamatel pööretel olid distantsid vägagi täpsed, niiet ei tasunud esimese hooga kohe trippi korrigeerima kukkuda, vaid teha seda ainult siis, kui juba mitu pööret järjest nihkes olid.

Proloogi finišisse oli algselt planeeritud suplus ilusa jõe ääres, aga kuna vihma kallas tolleks hetkeks nagu pangest, siis jäeti see ära - sama juhtus ka teiste sarnaste plaanidega, korraldaja oli selle üle üsna kurb, aga mis teha, kui ilm on selline nagu ta on. Restorani kõrval oli muidu bassein ka olemas, aga sinna ma lõpuks ei jõudnudki - ilusa ilmaga oli kiire ja vihmaga nagu ei kutsunud.

Kuna sõidupäev oli lühike, siis tellisin restoranis lõunaks pasta carbonarat, mille peale ettekandja küsis, et "miks küll kõik vanad inimesed seda tellivad?" Mul muidugi juhe hetkega kahest otsast koos, et esiteks kas sellel on siis midagi viga? Ja teiseks, kas ma olen VANA??? Kobisesin siis midagi umbmäärast vastuseks, aga hiljem selgus, et need vanad ikka teavad ka midagi, pasta oli maitsev ja toitev :)

Teisipäev oli esimene päris sõidupäev ning korraldaja hoiatas juba pikalt ette, et ta ei viitsinud raskeid lõike katsete vahel jagada ning pani nad kõik esimesse päeva. Katset oli kuskil 320km ning ega ta otseselt ei valetanud, aga kuna keha ei olnud veel väsinud, siis tegelikult polnud seal ka midagi liiga hullu, lihtsalt tuli võtta üks lõik korraga ja mitte lollusi teha. Üks tõus oli veidi raskem, suhteliselt järsk ja mudane, ehk siis muda oli kivide vahel ning need muutusid sellest libedaks - iseenesest usun, et oleks selle üksinda olles ka ühe ropsuga ära võtnud, aga paraku olid mu hilisest stardist tulenevalt mõned suured rattad seal end sisse kaevanud, niiet pidi veidi ideaaltrajektoorist kõrvale nikerdama, jalgadega kaasa aitama ja ähkima. Kivistel tõusudel sõitsin kõigist mööda, kes eespool nähtavale ilmusid, languseid ma jällegi natuke kardan (sest tavaliselt on tee kõrval kuristik, kuhu ei tahaks sõita) ja andsin mõned kohad jälle tagasi, üldiselt tundsin end juba päris hästi ja ei muretsenud tulemuse pärast.

Paraku selgus, et korraldaja oli sõitjate võimeid veidi üle hinnanud ning kontrollajaks, mille ületamisel ei loe su tegelik aeg enam midagi, vaid saad kirja selle pluss 1,5h trahvi, oli 9h. Mu realistlik aeg oleks vast sinna 11 tunni alla olnud, aga kuna lõpuks hakkas juba pimedaks minema ja viimase 25km maastikulõigu eel aeti üldse laagrisse tagasi, siis sain ka täiendavat kontrollpunktide läbimata jätmise trahvi ning kokku läks kirja 11:49. Samas see andis ikka 79. koha, aega jõudis ainult 46 võistlejat (kokku startis 115), niiet jah... ma isiklikult leian, et kontrollaeg on õigustatud selleks, et inimesed pimeda peale ei jääks, aga kui raja ja kontrollaja kombinatsioon on selline, et alla poole saab üldse aja kirja, siis see on natuke liiga elitaristlik. Kui aus olla, siis natuke rikkus see tuju, kuigi ma ei läinud sinna ju mingit supertulemust jahtima, siis tahaks ju tabelis ikka enda vaevaga saadud aega näha, mitte sünteetilist "tuletatud" aega. Minu masinaklassis (300-400cc) jõudis aega ainult 3 sõitjat 17-st, niiet kuigi üldlevinud "rahvatarkus" on, et "kerged" on alati kiiremad, oli see katse kergetele veel valusam veresaun kui stardirivile keskmiselt...

Õhtune võistlejate koosolek oli totaalne lasteaed, tund aega seletati seal emotsionaalselt täiesti elementaarseid asju, nagu näiteks kuidas töötab stardijärjekord ja kuidas vahele jäetud kontrollpunkti eest saadud trahvid. Lõpuks oli 3 sõna järgmisest päevast ja "juba" 2000 paiku saigi tsiklit hooldama minna...

Teine päev oli distantsilt veidi lühem kui esimene, oli vist 300 aga väidetavalt palju kergem-kiirem, millest tulenevalt oli ka järsku mulle väga ebameeldivaks aspektiks saanud kontrollaeg tunni võrra lühem. Kangutasin siis nagu oskasin, aga tegelikult ei saanud oma rütmi ikka heaks, need kerged lõigud olid enamasti mägede külgedel kulgevad kruusateed, kus on palju pimedaid kurve. Jälgede järgi oli näha, kuidas kõik olid neid lihtsalt tuimalt lõiganud, mis tõesti töötas hästi, aga samas ma ikka ei suutnud seda vastu tuleva Niva juttu päris maha raputada ning seda sellise tempoga teha, nagu ette nähtud.

Kuna korraldaja üks eesmärk oli ka Horvaatia loodust tutvustada, siis läks rada läbi ühe ilusa mäeoru (ma ei tea, kui täpne see nimetus on, aga otsinguga tundub, et kohanimi oli Velebit-i mäed), kus siis oli vaadete nautimiseks 40km/h piirang. Noh, oli küll ilus, aga 40km/h hoidmine konarlikul kruusal on tegelikult päris stressirikas tegevus, mina oleks sinna neutralisatsiooni pannud, mitte sellest võistlusraja osa teinud, siis oleks saanud pausi teha, pildistada, jne, mitte ainult vilksamisi piiluda. Eriti kuna tegelikult oli selle algus nagunii üsna lähedal.

Lõpus juhtus veel üks päris valus navigeerimisviga (küla läbimisel ei klappinud legendi distantsid jälle reaalsusega ning seal oli neid ekslejaid veelgi), kuhu kulus vähemalt veerand tundi, finišis ületasin kontrollaega nelja minuti võrra, 94. koht ja esimene, kes sinna ei mahtunud. Tulemuse mõttes oli see veel topeltvalus, sest see kamp, kellega ma kogu päeva tõsimeeli võidu sõitsin, sai lõpus sealt külast paremini läbi ja mahtus napilt aega, nii et põhimõtteliselt sain ma nendega võrreldes kümne reaalse minuti asemel poolteist tundi kaotust.

Kolmandal etapil oli plaanis Bosnia külastus, algas see mõnekümne kilomeetri tavalise rajaga Horvaatia poolel, pärast mida oli poolteist tundi neutralisatsiooni 40km läbimiseks asfaldil. Minuarust täiesti tarbetu passimine ja ajaraiskamine, ei saagi aru, mida sellega saavutada üritati. Anoh, okupeerisime siis selle massiga ühe pooleldi mahajäetud küla ja tiksusime oma aja täis.

Järgmises neutralisatsioonis oli plaanis piiriületus, mis sujus natuke konarlikult, sest kuidagi oli samal ajal ka mingi autoturistide grupp saabunud ning piirikiosk töötas ainult ühes järjekorras. Mõne aja pärast nad küll said asjast aru ja avasid tsiklitele teise rea, aga mingi 8 minutit läks ikka neutralisatsiooni ajast üle, mõtlesin veel, et kui see 8 peaks nüüd kontrollajast puudu jääma, siis... Aga pärast selgus, et see anti tagasi, sest paljudel oli seal viivitus.

Bosnia ise oli võimas, oli üks väga raske kivine lõik üle rohtunud mägede (rohu sees ju kive ei näe, mis on kohati väga vastik), oli mägedevahelises rohtlas täiega lajatamist, samal ajal navigeerides (ilmselt mu lemmiklõik sellel rallil, tehniliselt lihtne, aga elamuse mõttes väga võimas), lisaks lõpus veel pikalt sellist hea kvaliteediga kruusateed, nagu meilgi igal pool on. Aga kuna see päev oli ka üsna pikk (340km katset ja kokku üle 400km), siis jäi sooritus kruusal veidi nõrgapoolseks, natuke surusin seal küll ühe LC4-ga võidu sõita, aga lõpuks pärast 3-4 korda kohtade vahetamist oli tal ikka midagi natuke rohkem ja venis eest ära :)

Teine piiriületus sujus probleemideta, tunnike varem oli seal küll Internet ära kadunud ja seetõttu probleemid, aga minu saabumise ajaks oli kõik uuesti korras.

Nädal aega hiljem neid ridu kirjutades on valu jälle mõnevõrra ununenud, aga usun, et see Bosnia päev oli küll parim rallipäev minu elus siiani, lihtsalt lummav, kui erinev võib olla kahe nii lähedase piirkonna loodus ja maastik. Loomulikult tänavapilt külades, bensukates jms ka, aga noh, see ei ole vast kellelegi üllatus. Lisaks õnnestus lõpuks ka kontrollaega mahtuda, korraldaja oli veidi halastanud ja seda oli nüüd 10h jagu, minu aeg 9:45 ja 89. koht.

Tavaliselt on üks öö sellel rallil "maratonilaagris", ehk siis kuskil sellises kohas, kuhu toetustiimid ligi ei saa ning võistlejad peavad ise hoolduse ja remondiga tegelema. Seekord jäi see mingil põhjusel ära, selle asemel tehti tavalaagrisse parc ferme ning loeti sõnad peale, et keegi ei tohi mehaanikuid sinna kaasa tuua. Kas seda kontrolliti ka seda ei tea, anoh kuna ma nagunii teen kõike ise ja plaanisin ainult õhufiltrit vahetada ja uue päeva rajalegendi masinasse kruttida, siis mind see ei puudutanud - ainult natuke ehmatav oli hommikul bussist välja astuda ja mitte tsiklit oma kohal seismas näha :)

Neljas etapp oli lihtsamapoolne, esiteks ainult 177km, teiseks oli rada enamuses tavaline enduro, ehk suhteliselt tasasel maal kurvitamine. See muidugi oli väga teretulnud vaheldus kivistele mägedele, päeva esimeses pooles lammutasin ikka korralikult ja sõitsin paljudest mööda, aga siis hakkas väsimus tunda andma, reaktsioonid jäid aina rohkem tsiklist maha ning tõmbasin tempot alla - reaalselt võita polnud võistluslikult suurt midagi, kaotada aga kõik, niiet polnud mõtet hambad ristis suruda. Vihm oli ka osad rajad väga libedaks teinud, sooritasin kogu oma ralli ainsa kukkumise, mis tegelikult ei olnud ka päris sada protsenti enda süü - üks kaasvõistleja oli pimeda kurvi taha ideaaltrajektoorile seisma jäänud ja uuris legendi, mul said hea lauluga tulles ideed otsa ja suutsin küll temast mööda roolida, aga mitte püsti jääda. Järjekordselt 89. koht ja olin "oma" pundis jälle kenasti sees, vahed minutites siia-sinna, oi kui valus see teise päeva neljaminutiline kontrollaja ületus ikka oli...

Ja oligi käes aeg viimaseks etapiks, distantsi samuti pigem vähe, 200km, aga rajaprofiililt paistsid neli suurt mäge, nii et ei tõotanud ka lihtsat päeva. Esimesed kolm olid enne neutralisatsiooni ja läksid tegelikult üsna kergelt, laskumistega oli natuke pusimist nagu ikka, aga tasapisi talitades sain suuremate draamadeta alla. Neutralisatsioonis muidugi juba hing rõkkas sees, et 3/4 katsest tehtud ja lõpp paistab, aga noh, nagu ikka, see neljas mägi oli täielik põrgu, lõputult kive, kõik oli ligane ja libe, päris korralik väsimus kehas ning see kõik lihtsalt ei lõppe ega lõppe... See mägi oli ka vahetult vastu Bosnia piiri, nii et teede ääres olid miinide eest hoiatavad märgid ning ühes kohas sõitsid piirivalvurid raadio teel juhitava miinirobotiga ringi, anoh üldiselt kui juba tee ise oli nii hull, siis usun et kellelgi ei tekkinud mõtetki proovida teest eemale sõita :) Laskumisest ei mäleta enam suurt midagi, peale emotsiooni, et "okei, on mis on, aga vähemalt LASKUME", tasase maa peale jõudes oleks oodanud ka mingit kergendust või midagi sarnast, aga selleks olin juba liiga väsinud...

Päris lõppu oli pandud paarkümmend kilomeetrit lihtsalt kruusal ja põlluteedel lajatamist, see oli küll teretulnud, ega sisuliselt vahet polnud enam, usun et iga sinnamaale välja jõudnu oleks olnud valmis katkestamise asemel oma tsikli finišijooneni seljas tassima kui vaja, aga ikkagi tore liigutus, et viimane emotsioon oli natuke helgem. Päris finiš oli natuke imeliku koha peal, enne ja pärast oli küllalt lõike, kus sealt läbisõit oleks olnud ilus ja eepiline, aga see oli lihtsalt ühe põõsa taga - võtad üsna kivise allamäge kaarduva kurvi ära ja hops, ongi finiš. Anoh, mis seal ikka, vähemalt ta oli seal.

Hommikul oli tsiklilt stardialas küljejalg ära kukkunud, hea loobuja ikka, seega viimaseks puhkepausiks enne laagrisse tagasi sõitmist tuli kiviaialt tuge otsida :)

Ja edasi oligi 6km ülesõitu laagrisse, kus pandi lõpetajamedal kaela, suruti kätt ja tehti pilti - mitte et seda pilti kuskil näeks, nagu ikka, seega tegin ise, ka nagu ikka.

Kui muidu olin igal õhtul restoranis magustoidu asemel puuvilju tellinud, siis viimasel korral tegin erandi :)

Kokkuvõtteks tuli 83. koht üldarvestuses ja 12. koht oma masinaklassis, millega võib üldjoontes rahule jääda - loomulikult oli mu peamine eesmärk lõpetamine, aga kui Hellase puhul oli aegadest-kohtadest ikka üsna ükskõik, siis seekord oli isu veidi kasvanud ning natuke jäi kripeldama, et mis oleks olnud, kui need ajatrahvid poleks nii kõvasti kaarte seganud... Aga tore oli see, et kujunes välja üks üsna stabiilne ja väikeste vahedega punt, kellega sai pea iga päev päriselt võidu sõidetud, see hoidis tuju üleval ja motiveeris pingutama. Ega reaalselt ma ju ei tee nagunii nii palju trenni, et päris-päris tipust unistada, aga võidusõit on alati toredam kui niisama sihitult ringi pläristada. Ja seda võin küll ilma kahtlusteta öelda, et nii head sõitu pole küll kunagi elus teinud, pärast kümmet aastat kangutamist hakkab vaikselt nagu enam-vähem välja tulema see tsikliga sõitmine :)

Tehniliselt oli õnneks väga igav sõit, isegi sadulat ei võtnud kordagi maha (kes motikaid väga ei jaga, see on umbes sama mis autol kapoti avamine), rehve ei vahetanud ja õli vahetasin ühe korra. Ainsana purunes rooliamordi hooba liigutav pulk (täiesti ebaõnnestunud disain KTMi poolt, ime et siiani vastu pidas) ja üks jalaraua polt vajas viimasel päeval pingutamist (mul ei ole tegelikult head vastust, miks need SW-motechi reguleeritavad ja mitmest osast koosnevad hiirelõksud seal endiselt küljes on, peale laiskuse). Mul seekord sponsorit ei olnud ja maksin teenuste eest letihinda, aga siinkohal oleks inetu jätta märkimata Moto Worksi panus vedrustuse ja mootori ettevalmistamisel - neis on ühendatud ülimalt harvaesinev kombinatsioon pädevusest ja meeldivast teenindusest.

Viimasel õhtul muljetasime pikalt laagrinaabrist austerlasega, ta oli veidi pettunud, et oli oma masinaklassis (see LC4-de oma, vist oli M5?) alguses kaks või kolm päeva esimene, aga siis leidis üks lätlane kuskilt teise käigu ja võitis lõpuks klassi - mul siis oli hea vastu jaurata, et jah, tean, meie kodustel võistlustel käivad ka koguaeg mingid lätlased must mööda sõitmas :D

Ta heietas mõtteid, et võib-olla järgmisel aastal 350-sega osaleda, küsis et kas ma ka ikka tulemas? Ei julenud väga sõna anda, enne kui kõik emotsioonid on vaibunud, aga ausalt öeldes muutus kogu see korraldus ja Horvaatia üldiselt kuidagi nii koduseks, et mine tea. Kindlasti on maailmas veel suuremaid ja võimsamaid rallisid, mille lõpumedalid mu seina rohkem kaunistaks kui teine eksemplar samalt rallilt, aga Dinaric on kahtlemata üks meeldivamaid, inimesed teevad asja hingega ning seda on igal sammul tunda.