Kui pärast Hellas Rally lõpetamist oli mul kinnistunud arusaam sellest, et rallireid on täiesti napakas enesepiinamine ning mootorrattaga sõitmiseks on ka oluliselt meeldivamaid viise, siis kuskil eelmise aasta keskpaigas hakkas ikka järjekordselt sügelema - kõik valus läheb ju ajapikku meelest ning alles jäävad ainult ilusad ja meeliülendavad hetked. Kuna mullu ei olnud erinevate muude ettevõtmiste ja elumuutuste tõttu enam reaalne kuhugi suurele rallile jõuda, samuti ei tundunud teist korda Hellasele minek enam nii põnev, siis jäid tänavustest üritustest valikusse kaks: juuni alguses toimuv Breslau Rally Poolas ning septembri keskpaigas toimuv Dinaric Rally Horvaatias.

Poola kasuks rääkis muidugi geograafiliselt lihtsam asukoht, paraku on tegemist pigem autokeskse ralliga ning sellest tulenevalt olid osavõtutasud ja muud hinnad ikka päris koledad - põhimõtteliselt võis juba ametliku hinnakirja järgi eelarvele 50% otsa panna ja noh, see on siiski Poola, kunagi ei tea, mitu tüüpi veel laagris ringi käib, käsi pikal, millegi eest lisatasu küsimas. Dinaric tundus kaugelt vaadates hea korraldusega, kõik inimesed on hingega asja juures ja kuidagi moodsa ellusuhtumisega, mis takkajärgi hinnates oli tõsi. Nad ikka väga pingutasid, et vältida maha sellist "Ida-Euroopa" asjaajamiskultuuri, mis mõnel pool veel domineerib, kõik korralduse aspektid olid detailselt läbi mõeldud, täpsed ja isegi kui tekkis probleeme, siis need lahendati kiiresti ja pühendunult.

Igatahes sai mais otsus küpseks, et seekord viib tee Horvaatiasse, panin end kirja ja hakkasin ettevalmistusi tegema.

Kuna ma olin väga väga tüdinud igasugu poolikute tsiklivedamislahendustega jändamisest, siis seekord läks ettevalmistusperioodi põhiaur hoopis bussi ehitamisele, milles oma killavoori edaspidi mööda maailma ringi vedada. Detailsem ehituspäevik on loetav Automoto foorumist: https://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=66907 , aga kokkuvõtvalt on buss küll veel igas aspektis poolik, kuid täitis oma eesmärki sellest hoolimata ideaalilähedaselt - kõik on palju lihtsam, kui sul on selline piisavalt ruumikas kodu ratastel, kus igal asjal on oma koht ja mida on võimalik vihma ning muude ilmastikunähtuste eest edukalt sulgeda.

Üldiselt kulges kohalesõit üsna sündmustevaeselt, start oli neljapäeval viie paiku õhtul, esimese öö magasin Leedus, teise Tšehhis ja kolmandaks õhtuks olingi juba kohal Horvaatias, Knin-is.

Austria piiril küll tõmmati kohe rajalt maha ja kästi tagauksed lahti teha, a kui sealt KTM vastu vaatas, siis jutt lõppes hetkega ja sain edasi sõita. Samuti oli veidi segadust selle kaalumistaskuga, kuhu raskemad sõidukid märkidega aeg-ajalt suunatakse - sel päeval oli piiriks 2,8t, niiet roolisin oma kolmetonnise raketi alandlikult letti, aga edasi polnud nagu kedagi vastas ja kõik olid hõivatud mingi rusutud olemisega veoautojuhi peenestamisega. Võtsin siis ühel ametnikul nööbist kinni, et ma esimest korda, seletage mida tegema peab, ta siis naeris, et kui sind taskus kinni ei peeta, võid lihtsalt edasi sõita :)

Järgmine päev oli pühapäev, mis oli ametlikult ralli avamise päev. Hommikul sain kätte oma lõpliku koha laagris, paberid said täidetud, väljastati tracker ja edasi oli tehnilise kontrolli kord. Sellega oli veidi sebimist, sest ma olin millaski kevadel küll reeglid läbi lugenud, veendunud et mul on kõik olemas mis vaja, aga neid oli hädaabikomplekti osas veidi täiendatud ning mul olid puudu pipragaas ja vile. Pipragaas olevat metsikute koerte peletamiseks, aga milleks vile on, seda ei saanudki teada, võimalik et nende koerte kutsumiseks... Läksin siis oma rasket saatust tehnilise kontrolli pealikule kurtma, tal oli kohe selline nägu peas, et need on enamvähem viimased asjad, mis teda huvitavad, aga kuidagi juhtus lähedale ka peakorraldaja, kelle käest sain pika loengu selle kohta, kuidas ma peaks järgmisel päeval pärast proloogi ikka kohalikku jahipoodi minema ja need vidinad hankima. Kuulasin siis ja noogutasin tõsise näoga ning sellega antud probleem ka lahenes - hiljem tsiklit ette näidates ei huvitanud see vile enam kedagi :)

Numbrid said peale, kuna üldiselt on inimesed Eesti kohta halvasti informeeritud, ei tunne seda lippu ära jne, siis oli lipp alguses tagurpidi mastis, aga selle korrigeerisin hiljem ise ära.

Pärast ametlike asjaajamiste lõppu oli aeg tutvuda kohaliku restorani pakutavaga - kuna laager asus Knin-ist umbes 8km kaugusel, siis ega seal realistlikult väga midagi valida ei olnud, kui just ei tahtnud iga õhtu linna sõita. Võistlejatele pakuti varianti soetada ette kõik hommiku- ja õhtusöögid, mida ma ka tegin, oli päris kallis (40€/päev) aga mis teha, tühja kõhuga on ka raske. Vähemalt pakuti hommikul praemuna, peekonit/vorste ja jogurtit, ei olnud ainult võileivad. Kogu see restorani töökorraldus oli muidugi päevast päeva korduv komöödia, koguaeg käis meeletu kiirustamine ja edasi-tagasi jooksmine, mille käigus alati miski läks sassi, ununes, jne. Viimaseks päevaks hakkas neil enam-vähem rütm sisse harjuma, ja sain õhtusöögi isegi poole tunniga kätte, aga alguses läks vist lausa 2h, meeletu ajaraiskamine. Söögil samas polnud viga, mingeid auhindu see ei võida, aga parem kui Eesti keskmise turismitalu wokpann-sardell-hapukapsas-menüü.

Õhtul oli võistluse pidulik avamine Knin-i kindluses - kuigi ma juba kahtlustasin Hellase kogemuse peale ette, et see on meeletu tüütus ja kaalusin mitte minemist, siis mingi fomo sai ikka võitu... oli meeletu tüütus ja ei oleks pidanud minema.

Lõpuks toimus veel esimene võistlejate koosolek, kus peakorraldaja andis ülevaate rajast, stardijärjekorrast jms. Luges veel mitu korda sõnad peale, et mägiteedel tuleb ettevaatlikult võtta, sest "seal võivad vastu tulla purjus jahimehed Nivaga", ma alguses arvasin et see on liialdus, aga hiljem tõepoolest juhtus seda mitu korda, noh ma muidugi nende joovet ei kontrollinud, aga täpselt stereotüübile vastav seltskond :)

Esmaspäeval oli plaanis proloog, umbes 50km jagu katset, mille aeg ei läinud üldarvestusse, vaid otsustas järgmise päeva stardijärjekorra.

Raja esimene pool oli ülikiire kruusatee nende pildil paistvate tuulikute vahel ning teine pool oli kiviseid-konarlikke tõuse-languseid. Kuna vihma sadas vahelduva eduga, siis kasutasin seda sõitu vedrustuse seadistamiseks, tripmeetri kalbreerimiseks ja muidu sõidurütmi sisse saamiseks, seega aeg ei olnud midagi erilist, samas päris viimane ka polnud, vaid ikka kuskil esisajas. Tripiga arvasin alguses, et see on pika seismisega seaded ära unustanud, aga hiljem laagrinaabriga arutades selgus, et proloogi rajalegend oligi üsna laia pintsliga maalitud, vahel olid pöörded mitusada meetrit nihkes, samas järgmine võis jälle täpse koha peal olla jne. Eks pidi kohanema, hiljem ma juba oskasin aimata, et suurematel teedel polnud korraldaja väga viitsinud täpsust taga ajada (sest pööre oli nagunii ilmselge), aga väiksematel-keerukamatel pööretel olid distantsid vägagi täpsed, niiet ei tasunud esimese hooga kohe trippi korrigeerima kukkuda, vaid teha seda ainult siis, kui juba mitu pööret järjest nihkes olid.

Proloogi finišisse oli algselt planeeritud suplus ilusa jõe ääres, aga kuna vihma kallas tolleks hetkeks nagu pangest, siis jäeti see ära - sama juhtus ka teiste sarnaste plaanidega, korraldaja oli selle üle üsna kurb, aga mis teha, kui ilm on selline nagu ta on. Restorani kõrval oli muidu bassein ka olemas, aga sinna ma lõpuks ei jõudnudki - ilusa ilmaga oli kiire ja vihmaga nagu ei kutsunud.

Kuna sõidupäev oli lühike, siis tellisin restoranis lõunaks pasta carbonarat, mille peale ettekandja küsis, et "miks küll kõik vanad inimesed seda tellivad?" Mul muidugi juhe hetkega kahest otsast koos, et esiteks kas sellel on siis midagi viga? Ja teiseks, kas ma olen VANA??? Kobisesin siis midagi umbmäärast vastuseks, aga hiljem selgus, et need vanad ikka teavad ka midagi, pasta oli maitsev ja toitev :)

Teisipäev oli esimene päris sõidupäev ning korraldaja hoiatas juba pikalt ette, et ta ei viitsinud raskeid lõike katsete vahel jagada ning pani nad kõik esimesse päeva. Katset oli kuskil 320km ning ega ta otseselt ei valetanud, aga kuna keha ei olnud veel väsinud, siis tegelikult polnud seal ka midagi liiga hullu, lihtsalt tuli võtta üks lõik korraga ja mitte lollusi teha. Üks tõus oli veidi raskem, suhteliselt järsk ja mudane, ehk siis muda oli kivide vahel ning need muutusid sellest libedaks - iseenesest usun, et oleks selle üksinda olles ka ühe ropsuga ära võtnud, aga paraku olid mu hilisest stardist tulenevalt mõned suured rattad seal end sisse kaevanud, niiet pidi veidi ideaaltrajektoorist kõrvale nikerdama, jalgadega kaasa aitama ja ähkima. Kivistel tõusudel sõitsin kõigist mööda, kes eespool nähtavale ilmusid, languseid ma jällegi natuke kardan (sest tavaliselt on tee kõrval kuristik, kuhu ei tahaks sõita) ja andsin mõned kohad jälle tagasi, üldiselt tundsin end juba päris hästi ja ei muretsenud tulemuse pärast.

Paraku selgus, et korraldaja oli sõitjate võimeid veidi üle hinnanud ning kontrollajaks, mille ületamisel ei loe su tegelik aeg enam midagi, vaid saad kirja selle pluss 1,5h trahvi, oli 9h. Mu realistlik aeg oleks vast sinna 11 tunni alla olnud, aga kuna lõpuks hakkas juba pimedaks minema ja viimase 25km maastikulõigu eel aeti üldse laagrisse tagasi, siis sain ka täiendavat kontrollpunktide läbimata jätmise trahvi ning kokku läks kirja 11:49. Samas see andis ikka 79. koha, aega jõudis ainult 46 võistlejat (kokku startis 115), niiet jah... ma isiklikult leian, et kontrollaeg on õigustatud selleks, et inimesed pimeda peale ei jääks, aga kui raja ja kontrollaja kombinatsioon on selline, et alla poole saab üldse aja kirja, siis see on natuke liiga elitaristlik. Kui aus olla, siis natuke rikkus see tuju, kuigi ma ei läinud sinna ju mingit supertulemust jahtima, siis tahaks ju tabelis ikka enda vaevaga saadud aega näha, mitte sünteetilist "tuletatud" aega. Minu masinaklassis (300-400cc) jõudis aega ainult 3 sõitjat 17-st, niiet kuigi üldlevinud "rahvatarkus" on, et "kerged" on alati kiiremad, oli see katse kergetele veel valusam veresaun kui stardirivile keskmiselt...

Õhtune võistlejate koosolek oli totaalne lasteaed, tund aega seletati seal emotsionaalselt täiesti elementaarseid asju, nagu näiteks kuidas töötab stardijärjekord ja kuidas vahele jäetud kontrollpunkti eest saadud trahvid. Lõpuks oli 3 sõna järgmisest päevast ja "juba" 2000 paiku saigi tsiklit hooldama minna...

Teine päev oli distantsilt veidi lühem kui esimene, oli vist 300 aga väidetavalt palju kergem-kiirem, millest tulenevalt oli ka järsku mulle väga ebameeldivaks aspektiks saanud kontrollaeg tunni võrra lühem. Kangutasin siis nagu oskasin, aga tegelikult ei saanud oma rütmi ikka heaks, need kerged lõigud olid enamasti mägede külgedel kulgevad kruusateed, kus on palju pimedaid kurve. Jälgede järgi oli näha, kuidas kõik olid neid lihtsalt tuimalt lõiganud, mis tõesti töötas hästi, aga samas ma ikka ei suutnud seda vastu tuleva Niva juttu päris maha raputada ning seda sellise tempoga teha, nagu ette nähtud.

Kuna korraldaja üks eesmärk oli ka Horvaatia loodust tutvustada, siis läks rada läbi ühe ilusa mäeoru (ma ei tea, kui täpne see nimetus on, aga otsinguga tundub, et kohanimi oli Velebit-i mäed), kus siis oli vaadete nautimiseks 40km/h piirang. Noh, oli küll ilus, aga 40km/h hoidmine konarlikul kruusal on tegelikult päris stressirikas tegevus, mina oleks sinna neutralisatsiooni pannud, mitte sellest võistlusraja osa teinud, siis oleks saanud pausi teha, pildistada, jne, mitte ainult vilksamisi piiluda. Eriti kuna tegelikult oli selle algus nagunii üsna lähedal.

Lõpus juhtus veel üks päris valus navigeerimisviga (küla läbimisel ei klappinud legendi distantsid jälle reaalsusega ning seal oli neid ekslejaid veelgi), kuhu kulus vähemalt veerand tundi, finišis ületasin kontrollaega nelja minuti võrra, 94. koht ja esimene, kes sinna ei mahtunud. Tulemuse mõttes oli see veel topeltvalus, sest see kamp, kellega ma kogu päeva tõsimeeli võidu sõitsin, sai lõpus sealt külast paremini läbi ja mahtus napilt aega, nii et põhimõtteliselt sain ma nendega võrreldes kümne reaalse minuti asemel poolteist tundi kaotust.

Kolmandal etapil oli plaanis Bosnia külastus, algas see mõnekümne kilomeetri tavalise rajaga Horvaatia poolel, pärast mida oli poolteist tundi neutralisatsiooni 40km läbimiseks asfaldil. Minuarust täiesti tarbetu passimine ja ajaraiskamine, ei saagi aru, mida sellega saavutada üritati. Anoh, okupeerisime siis selle massiga ühe pooleldi mahajäetud küla ja tiksusime oma aja täis.

Järgmises neutralisatsioonis oli plaanis piiriületus, mis sujus natuke konarlikult, sest kuidagi oli samal ajal ka mingi autoturistide grupp saabunud ning piirikiosk töötas ainult ühes järjekorras. Mõne aja pärast nad küll said asjast aru ja avasid tsiklitele teise rea, aga mingi 8 minutit läks ikka neutralisatsiooni ajast üle, mõtlesin veel, et kui see 8 peaks nüüd kontrollajast puudu jääma, siis... Aga pärast selgus, et see anti tagasi, sest paljudel oli seal viivitus.

Bosnia ise oli võimas, oli üks väga raske kivine lõik üle rohtunud mägede (rohu sees ju kive ei näe, mis on kohati väga vastik), oli mägedevahelises rohtlas täiega lajatamist, samal ajal navigeerides (ilmselt mu lemmiklõik sellel rallil, tehniliselt lihtne, aga elamuse mõttes väga võimas), lisaks lõpus veel pikalt sellist hea kvaliteediga kruusateed, nagu meilgi igal pool on. Aga kuna see päev oli ka üsna pikk (340km katset ja kokku üle 400km), siis jäi sooritus kruusal veidi nõrgapoolseks, natuke surusin seal küll ühe LC4-ga võidu sõita, aga lõpuks pärast 3-4 korda kohtade vahetamist oli tal ikka midagi natuke rohkem ja venis eest ära :)

Teine piiriületus sujus probleemideta, tunnike varem oli seal küll Internet ära kadunud ja seetõttu probleemid, aga minu saabumise ajaks oli kõik uuesti korras.

Nädal aega hiljem neid ridu kirjutades on valu jälle mõnevõrra ununenud, aga usun, et see Bosnia päev oli küll parim rallipäev minu elus siiani, lihtsalt lummav, kui erinev võib olla kahe nii lähedase piirkonna loodus ja maastik. Loomulikult tänavapilt külades, bensukates jms ka, aga noh, see ei ole vast kellelegi üllatus. Lisaks õnnestus lõpuks ka kontrollaega mahtuda, korraldaja oli veidi halastanud ja seda oli nüüd 10h jagu, minu aeg 9:45 ja 89. koht.

Tavaliselt on üks öö sellel rallil "maratonilaagris", ehk siis kuskil sellises kohas, kuhu toetustiimid ligi ei saa ning võistlejad peavad ise hoolduse ja remondiga tegelema. Seekord jäi see mingil põhjusel ära, selle asemel tehti tavalaagrisse parc ferme ning loeti sõnad peale, et keegi ei tohi mehaanikuid sinna kaasa tuua. Kas seda kontrolliti ka seda ei tea, anoh kuna ma nagunii teen kõike ise ja plaanisin ainult õhufiltrit vahetada ja uue päeva rajalegendi masinasse kruttida, siis mind see ei puudutanud - ainult natuke ehmatav oli hommikul bussist välja astuda ja mitte tsiklit oma kohal seismas näha :)

Neljas etapp oli lihtsamapoolne, esiteks ainult 177km, teiseks oli rada enamuses tavaline enduro, ehk suhteliselt tasasel maal kurvitamine. See muidugi oli väga teretulnud vaheldus kivistele mägedele, päeva esimeses pooles lammutasin ikka korralikult ja sõitsin paljudest mööda, aga siis hakkas väsimus tunda andma, reaktsioonid jäid aina rohkem tsiklist maha ning tõmbasin tempot alla - reaalselt võita polnud võistluslikult suurt midagi, kaotada aga kõik, niiet polnud mõtet hambad ristis suruda. Vihm oli ka osad rajad väga libedaks teinud, sooritasin kogu oma ralli ainsa kukkumise, mis tegelikult ei olnud ka päris sada protsenti enda süü - üks kaasvõistleja oli pimeda kurvi taha ideaaltrajektoorile seisma jäänud ja uuris legendi, mul said hea lauluga tulles ideed otsa ja suutsin küll temast mööda roolida, aga mitte püsti jääda. Järjekordselt 89. koht ja olin "oma" pundis jälle kenasti sees, vahed minutites siia-sinna, oi kui valus see teise päeva neljaminutiline kontrollaja ületus ikka oli...

Ja oligi käes aeg viimaseks etapiks, distantsi samuti pigem vähe, 200km, aga rajaprofiililt paistsid neli suurt mäge, nii et ei tõotanud ka lihtsat päeva. Esimesed kolm olid enne neutralisatsiooni ja läksid tegelikult üsna kergelt, laskumistega oli natuke pusimist nagu ikka, aga tasapisi talitades sain suuremate draamadeta alla. Neutralisatsioonis muidugi juba hing rõkkas sees, et 3/4 katsest tehtud ja lõpp paistab, aga noh, nagu ikka, see neljas mägi oli täielik põrgu, lõputult kive, kõik oli ligane ja libe, päris korralik väsimus kehas ning see kõik lihtsalt ei lõppe ega lõppe... See mägi oli ka vahetult vastu Bosnia piiri, nii et teede ääres olid miinide eest hoiatavad märgid ning ühes kohas sõitsid piirivalvurid raadio teel juhitava miinirobotiga ringi, anoh üldiselt kui juba tee ise oli nii hull, siis usun et kellelgi ei tekkinud mõtetki proovida teest eemale sõita :) Laskumisest ei mäleta enam suurt midagi, peale emotsiooni, et "okei, on mis on, aga vähemalt LASKUME", tasase maa peale jõudes oleks oodanud ka mingit kergendust või midagi sarnast, aga selleks olin juba liiga väsinud...

Päris lõppu oli pandud paarkümmend kilomeetrit lihtsalt kruusal ja põlluteedel lajatamist, see oli küll teretulnud, ega sisuliselt vahet polnud enam, usun et iga sinnamaale välja jõudnu oleks olnud valmis katkestamise asemel oma tsikli finišijooneni seljas tassima kui vaja, aga ikkagi tore liigutus, et viimane emotsioon oli natuke helgem. Päris finiš oli natuke imeliku koha peal, enne ja pärast oli küllalt lõike, kus sealt läbisõit oleks olnud ilus ja eepiline, aga see oli lihtsalt ühe põõsa taga - võtad üsna kivise allamäge kaarduva kurvi ära ja hops, ongi finiš. Anoh, mis seal ikka, vähemalt ta oli seal.

Hommikul oli tsiklilt stardialas küljejalg ära kukkunud, hea loobuja ikka, seega viimaseks puhkepausiks enne laagrisse tagasi sõitmist tuli kiviaialt tuge otsida :)

Ja edasi oligi 6km ülesõitu laagrisse, kus pandi lõpetajamedal kaela, suruti kätt ja tehti pilti - mitte et seda pilti kuskil näeks, nagu ikka, seega tegin ise, ka nagu ikka.

Kui muidu olin igal õhtul restoranis magustoidu asemel puuvilju tellinud, siis viimasel korral tegin erandi :)

Kokkuvõtteks tuli 83. koht üldarvestuses ja 12. koht oma masinaklassis, millega võib üldjoontes rahule jääda - loomulikult oli mu peamine eesmärk lõpetamine, aga kui Hellase puhul oli aegadest-kohtadest ikka üsna ükskõik, siis seekord oli isu veidi kasvanud ning natuke jäi kripeldama, et mis oleks olnud, kui need ajatrahvid poleks nii kõvasti kaarte seganud... Aga tore oli see, et kujunes välja üks üsna stabiilne ja väikeste vahedega punt, kellega sai pea iga päev päriselt võidu sõidetud, see hoidis tuju üleval ja motiveeris pingutama. Ega reaalselt ma ju ei tee nagunii nii palju trenni, et päris-päris tipust unistada, aga võidusõit on alati toredam kui niisama sihitult ringi pläristada. Ja seda võin küll ilma kahtlusteta öelda, et nii head sõitu pole küll kunagi elus teinud, pärast kümmet aastat kangutamist hakkab vaikselt nagu enam-vähem välja tulema see tsikliga sõitmine :)

Tehniliselt oli õnneks väga igav sõit, isegi sadulat ei võtnud kordagi maha (kes motikaid väga ei jaga, see on umbes sama mis autol kapoti avamine), rehve ei vahetanud ja õli vahetasin ühe korra. Ainsana purunes rooliamordi hooba liigutav pulk (täiesti ebaõnnestunud disain KTMi poolt, ime et siiani vastu pidas) ja üks jalaraua polt vajas viimasel päeval pingutamist (mul ei ole tegelikult head vastust, miks need SW-motechi reguleeritavad ja mitmest osast koosnevad hiirelõksud seal endiselt küljes on, peale laiskuse). Mul seekord sponsorit ei olnud ja maksin teenuste eest letihinda, aga siinkohal oleks inetu jätta märkimata Moto Worksi panus vedrustuse ja mootori ettevalmistamisel - neis on ühendatud ülimalt harvaesinev kombinatsioon pädevusest ja meeldivast teenindusest.

Viimasel õhtul muljetasime pikalt laagrinaabrist austerlasega, ta oli veidi pettunud, et oli oma masinaklassis (see LC4-de oma, vist oli M5?) alguses kaks või kolm päeva esimene, aga siis leidis üks lätlane kuskilt teise käigu ja võitis lõpuks klassi - mul siis oli hea vastu jaurata, et jah, tean, meie kodustel võistlustel käivad ka koguaeg mingid lätlased must mööda sõitmas :D

Ta heietas mõtteid, et võib-olla järgmisel aastal 350-sega osaleda, küsis et kas ma ka ikka tulemas? Ei julenud väga sõna anda, enne kui kõik emotsioonid on vaibunud, aga ausalt öeldes muutus kogu see korraldus ja Horvaatia üldiselt kuidagi nii koduseks, et mine tea. Kindlasti on maailmas veel suuremaid ja võimsamaid rallisid, mille lõpumedalid mu seina rohkem kaunistaks kui teine eksemplar samalt rallilt, aga Dinaric on kahtlemata üks meeldivamaid, inimesed teevad asja hingega ning seda on igal sammul tunda.

Kogu lugu sai alguse tegelikult juba päris ammu, kuskil 2017-2018 talvel juhtusin lugema Dakari veteran Llewelyn Pavey artiklit selle kohta, kuidas rallireid ei pea tingimata tähendama sadu tuhandeid eurosid ja kahenädalast piinlemist Lõuna-Ameerikas, vaid võib vabalt olla ka mõnepäevane mõnusa pulsiga sõit mööda Euroopa looduskauneid kohti. Oma sõnade kinnituseks oli ta 250-sele Husqvarnale navigatsioonikola lenksule visanud ning osales mingil Kreeka rallil, vist oli Serres, saavutades oma klassis päris häid tulemusi, vist lõpuks jäi teiseks, aga võit oli lähedal. Mulle, kes ma just olin Piksepini karika etapil stiilis 6 ringi oma 125-st mööda Lõuna-Eesti pasaauke ringi tassinud, kõlas selline jutt muusikana ning pärast väikest uurimist oligi plaan paigas - Hellas Rally tundus suhteliselt soodne ja raja raskuse poolest kättesaadav, aga samas mitte liiga lihtne eesmärk, mille poole pürgida.

Edasi muidugi oli hunnik nõutust, et kena mõte küll, aga kuidas ja kuhu siit nüüd edasi liikuda. 2018. aasta rallile jõudmine tundus algusest peale ebareaalne, seega lugesin nii foorumipostitusi Hellase teemal kui Dakari raamatuid, selgus et ahaa, navigeerimine on väga oluline osa sooritusest, seega peaks seda kuidagi harjutama hakkama. Õnneks olin tänu Maroko reisile tolleks hetkeks üsna hea tuttav Kristjan Karumetsaga, kes muudkui postitas Facebooki pilte moto-orienteerumisest, et kuidas ta seal kord jälle poodiumil on ja siis jälle kuskil kivi otsas kinni jne. Läksin siis Streetmotosse küsima, et kle, misasi see orienteerumine on, et äkki ma saaks ka osa võtta? Selle peale oli härra muidugi üks suur pöial, et muidugi, see on väga äge üritus, täpselt sulle ja sinu rattale (Africa Twin) mõeldud :) Tuli välja, et tal oli õigus, seega möödus ülejäänud suvi hoogsalt Eestimaa eri nurkades ekseldes ning imestades, et mis pagana nipiga on võimalik neid punkte nii kiiresti ja tõhusalt leida, nagu seal esiots teeb? Ja kuna see on mingi Eesti külavõistlus ning ma sakin selles nii haledalt, siis mis veel Kreekas saama peaks? Sellega seoses tõmbasin natuke pidurit, et kuna navigeerimine on oluline ja maailmalõpp ei tule homme (haa-haa), siis nuputan kõigepealt selle kodumaise asja välja, enne kui kaugemale vaatan.

Kuna ma olen tugevalt seda usku inimene, et kõigepealt tuleb valida võistlusdistsipliin ja -klass ning alles seejärel tehnika, siis järgmisel sügisel tõusis päevakorda uue mootorratta valimine. Selleks hetkeks teadsin juba niipalju, et optimaalne on mingi 250-450 neljataktiline endurokas, mõtlesin küll ennast isegi nendes suhteliselt kitsastes raamides risti ja põiki puruks, aga lõpuks võitis ikka terve mõistus ning väljavalituks sai KTM 350EXC kui kõige "keskmisem" võimalikest valikutest. Põhiliseks argumendiks oli see, et kuna KTM üldiselt ei muuda iga aasta kõiki heebleid, laagrimõõte jms ja tegemist on ülilevinud platvormiga, siis on nii varu- kui tuuningosade saadavus hea ja need ei maksa palju. Etteruttavalt võin öelda, et see oli väga õige otsus, näiteks Acerbise suure paagi sain 70€ eest, tervitused värsketele Beta omanikele :) 2019.a. jaanuaris sai üks selline Arukülast läbi meeletu jäävihma koju toodud, ise olin väga rahul, et ei pidanud kuhugi Lõuna-Eestisse teise alternatiivi järgi sõitma.

2019.a. möödus põhimõtteliselt oma navigatsioonimängu parandades, muidugi natuke sai ikka päris trenni ka tehtud, mõned krossilaagrid jms, aga orienteerumiselt hakkasid vaikselt tiksuma kohad esikümne teises pooles ning hooaja lõpuks õnnestus esimest korda KTM-iga starti ilmununa lausa neljandaks platseeruda. Paralleelselt uurisin roadbookide maailma, töö käigus valmis poolkogemata päris normaalne Androidi äpp nende kerimiseks (Piste) ja elu kulges vaikselt selles rütmis, et tegin roadbooki valmis, panin selle mõneks nädalaks kõrvale, et jõuaks ära unustada, kuhu see viis ning siis sõitsin läbi. Alguses oli jahmerdamist muidugi palju, sest ise kaardi järgi "pimedalt" tehes kipub vigu sisse lipsama (päriselt sõidab koostaja need kontrolliks ikka ise läbi), aga vaikselt hakkas välja tulema ning lõpuks tekkis isegi teatud tunnetus võimalike vigade suhtes. Et vbl pole mõtet 5km mööda võsavahet edasi raiuda, kui 500m kaugusel olevat ristmikku kuskil ei paista :)

Igatahes 2020.a. märtsiks oli enesekindlus piisavalt kõrge, et Hellase osalustasu ära maksta ja hakata tõsisemalt planeerima, et kuidas sinna kohale saada. Paraku siis juhtus see, mis juhtus, alguses lükati ralli oktoobrisse ning siis tuli üldse cancel. Ülejäänud aasta möödus orienteerumistel loksudes, hooaja esimesel etapil õnnestus kolmas koht ära napsata (see muidugi pidi olema kontaktivaba, seega šampust ei saanud), edasi tiksusin harjumuspäraselt kohtadel 5-10.

2021.a. alguses oli ebakindlus vähemalt sama suur kui aasta tagasi, aga kuna Kreeka oli riigina otsustanud, et maksku mis maksab, turistid peavad turistima saama, siis mingi hetk oli ikka väga selge, et olgu need nõuded testidele jms mis nad on, kuidagi tuleb siit sinna saada ja sõita. Ausalt öeldes ei viitsi sellel ülimalt närvesööval perioodil enam pikemalt peatuda, kes FB-d/Instat jälgisid, need nägid neid emotsioone reaalajas, aga lühidalt tegin enamvähem tunni täpsusega plaani, kuidas kahe Covid testiga Tallinnast Anconasse kihutada, keskel Brnos uuesti testides. Igaks juhuks olgu mainitud, et vaktsiin poleks tol hetkel aidanud ja kuna järjekorras ette trügimine pole minu stiil, siis jäi umbes 4 päeva puudu, kuni minu vanusegrupile uksed lahti tehti ja ma selle saanud oleks. Plaan isegi enam-vähem töötas, aga kuna Austria piiril oli politseikontroll, siis seal jutt testideni üldse ei jõudnudki - neile üldse ei meeldinud minu tsikliveoraam ning paluti viisakalt oma metsikusse Ida-Euroopasse tagasi keerata. Takkajärgitarkusena oli neil muidugi õigus, kui stiilis Tallinn-Misso-Tallinn ots selle raamiga on väga mugav ja mõnus, siis tuhandeid kilomeetreid kiirteid mitte nii väga ja ega see autole ka hästi ei mõju. Nüüd selle trassi läbi sõitnuna samas tean, et mu arvutused olid korrektsed ja käruga sõitmine lisanuks eelarvele ka toonaste kütusehindadega umbes 800€, ehk siis ei olnud üldse kerge otsus, hoolimata lugematute 5-15 õlut tarbinud tegelaste kommentaaridest, kuidas ikka nemad oleks palju targemini talitanud jne.

Lõpuks 2022.a. tundus tähtede seis lõpuks soodne - piirid lahti, ralli toimub, tsikkel garaažis - kuigi entusiasm oli kogu selle aja jooksul juba tegelikult nii mõnegi pügala jagu jahtuda jõudnud, siis mis seal ikka, tuleb minna, äkki on äge?

Ettevalmistused kulgesid väga sujuvalt, kõige naljakam oli see, et osasid kotte ja karpe ei pidanud isegi ümber pakkima - kõik oli juba aasta tagasi paika pandud :) Ainuke väike luksatus oli see, et väljumisnädala eelsel reedel ülevaatusele minnes otsustas tsikkel garaažist 100m kaugusel elektri ära kaotada, mille tagasi saamine võttis mõnevõrra aega - süüdlaseks osutus halvas korras peakaitse, minu jaoks juba üsna traditsiooniline viga. Loomulikult alustasin lammutamist ja veaotsingut 180 kraadi teisest otsast, mistõttu jäi vahele sõbra juubel, aga hiljem selgus, et seal käinud olid kõik üksteist Covidiga nakatanud, nii et äärmiselt õnnelik juhtum, peaks mainima. Puuduv ülevaatus ei huvitanud loomulikult ka mitte kedagi, arvestades kohalikku sõidukiparki ma imestaks, kui selline asi Kreekas üldse olemas on.

Kohalesõit läks samuti sündmustevaeselt, ainuke jama oli Itaaliast Kreekasse sõitva praamiga - seal opereerib kaks firmat, ühe (Anek Superfast) laevad on väga pikalt ette broneeritud, teisele (Minoan) on alati kohti. Nüüd siis sain teada, miks, sest poolepäevase etteteatamisega oli mind võistluslaagrist 100km kaugusele viima pidanud praami väljumine ära jäetud, õnneks pakuti asenduseks samal õhtul väljuvat 400km kaugusele viivat praami, mis ka mingi tühise paaritunnise hilinemisega väljus. Olles nüüd igas Euroopa nurgas praamiga sõitnud, julgen kindlalt väita, et Tallink on põhimõtteliselt praamimaailma Emirates, mujal võib sellisest efektiivsusest ainult und näha ja parem on koguaeg nii ühte kui teise otsa aega varuda. Praam sõitis 24h ja pärast plaanitust pikemat Kreeka kiirteede nühkimist (need on väga heas korras, aga ka kallid, samamoodi kütus) jõudsin natuke pärast keskööd võistluslaagrisse.

Seal muidugi parkisin kohe uhkelt peaukse ette ning läksin uurima, et kus ruumi on jne. Õnneks oli kohapeal keegi korraldusmeeskonna liige, kes selgitas, et "õige" laagri maht on ammu täis ning suunas lisalaagrisse mõnesaja meetri kaugusel. Mõnes mõttes oli seal tolmu sees muidugi tüütu, aga samas hea rahulik, kuna rahvamasse ei olnud, siis pääses autoga hommikuti kiiresti ligi.

Kiire uni autos ning hommikul hakkasin uurima, et kuidas end võistlusele lõplikult kirja saada. Peale suhteliselt tüütute järjekordade midagi erilist ei olnudki, kõigepealt dokumentide näitamine ja trackeri rendi maksmine, siis selle paigaldus ning lõpuks käis veel tehniline kontroll ka kiirelt üle. Olin küll korralikult valmistunud, kogu oma varustuse kenasti näitusele ladunud jne, aga ega neid väga miski ei huvitanud, moepärast vaadati tuled üle ja uuriti rohkem niisama, et kas tõesti otse Eestist, kas tõesti üksinda ja nii edasi. Löödi kleepekas peale, sain stardinumbrid ära kleepida ning jäin ootama esimese roadbooki kätte saamist.

See muidugi ei olnud ka mingi nõrk protsess, saba ulatus pikalt uksest välja, mis kordus põhimõtteliselt iga päev selle vahega, et hiljem moodustati saba päikese eest varjumiseks siseruumi poolele. Viiendal päeval muidugi selgus ka see, et tegelikult polnud seda saba vaja üldse seista, roadbooke jagati hilisõhtuni :) Lihtsalt kõik enda tehnikat mitte ise hooldavad sõitjad-kaardilugejad tahtsid seda võimalikult vara saada - mul polnud enamasti vahet, sest tegevust niigi piisavalt.

Õhtul hotellis roadbooki värvima hakates tuli esimene suurem ehmatus - kõik graafilised sümbolid olid vanad ja tuttavad, aga kõik tekstilised lühendid täiesti tundmatud. Korraks lõi juba pulsi üles, et kuidas pagana moodi ma FIM-i reegleid nii valesti lugeda oskasin, aga lähemal uurimisel selgus, et kuskil eelmise aasta jooksul olid reeglid muutunud, lühendid on nüüd prantsuse keele asemel inglise keeles, aga sisuliselt tähendavad ikka samu asju. Ma muidugi polnud neid ammu vaadata viitsinud, sest tean ju juba küll kõiki :) Stiil oli ka huvitav, et G/D (gauche/droite) asemel on L/R, aga QtPP (quitter piste principale) asemel on QtMP (seletus on quit main track, aga lühendis on P nagu piste, jep...) Kribasin siis eksootilisematele juurde, et mis nad tähendavad ja lootsin parimat, sest kui MVS->BAD ei nõua erilist ajugümnastikat, siis CLP (collapsed) vastet minuarust vanas leksikonis polnudki ja see võttis ikka mitu päeva aega, et meelde jääks (rajal imestasin, et mis pagana kompassikurss mingile kõrvalrajale keset kuramuse mäeküljel olevat serpentiini...) Põhimõtteliselt täiesti debiilne muutus, anoh ju siis kellelgi oli seda väga vaja. Eks siis tulevikus teab arvestada, et kui Eestis mingit värki orgunnida, siis tõlgime ka kõik eesti keelde ja peidame leksikoni reeglite 68ndale lehele, las need polüglottidest inglased higistavad oma jahtunud fish&chipsi kõrval tõlkida.

Igatahes, esimesel päeval olid distantsid lühikesed, kõigepealt mingi alla 10km ülesõitu, siis vist oli 50km katset ja lõpus 30km ülesõitu. Ülesõidule startimine oli tüüpiline Kreeka stiilis kaos, kohtunikud üritasid küll seal seletada, et kuidas see süsteem käib (igaühel on oma kellaaeg, mil startida), aga ikka koguaeg trügis keegi kannatamatu liiga vara ettepoole ning üleüldse oli tunne, et eriti paljud neist reeglitest midagi ei tea. Ma jälle olin kohati liiga flegma, siis kreeklane punnitas silmi ja vehkis kätega, et fast fast sõida nüüd siia. Noh, kuidagi jäid kõik ellu ja vist isegi sain õigel ajal starditud. Kogu tsirkusel puudus muidugi igasugune mõte, sest 80m pärast laagrist startimist oli foor, mis ilusti 30sek vahedega sõitjad jälle üheks suureks pundiks korjas, sama kordus põhimõtteliselt iga päev.

200m pärast ülesõidu starti oli mul kohe järgmise südamerabanduse koht, nimelt selgus, et tripmeeter ei tööta, mis on navigeerimisel üsna kriitilise tähtsusega vidin. See muidugi on laialt teada, et nende andurid aeg-ajalt saba annavad, selleks on ka enamikul kaks tripmeetrit lenksul, aga ma pidasin 500€ hinda backupi eest liiga kõrgeks ning lootsin selle peale, et stardis nagunii jagataval trackeril on ju tegelikult samuti trip peal. Oligi, aga see ei nullinud ennast ülesõidu stardis ära, mistõttu läks pulss kohe alguses päris kõrgeks :) Hiljem sain teada, et seal on ka manuaalse nullimise funktsioon olemas. Katse stardi leidmiseks hoidsin end ühe teise võistleja ligi, aga ausalt öeldes tekkis juba siis mulje, et ega ta ka väga täpselt aru ei saanud, mida teeb, õnneks ei olnud tee väga keeruline.

Katsele startimise järel läks muidugi juhe täiesti kokku ja põhimõtteliselt kulutasin esimese kilomeetri läbimiseks oma pool tundi - korraldaja oli lihtsalt teinud seda, mida korraldajatele ikka meeldib teha, ehk pannud "sisse elamiseks" kohe paar eriti valusalt keerulist pööret. Vaikselt täitus kogu heinamaa sihitult siia-sinna ekslevate sportlastega ja mul hakkas juba üsna lootusetu tunne tekkima, et soh, ei saagi siit minema, aga mingi hetk hakkas neid otsast ikka vähemaks jääma ja vähemaks jäämise suunas liikudes õnnestus see kriitiline teeots ka üles leida. Enne seda olin muidugi kalanäoga mingi korraliku endurostiilis tõusu ära võtnud, sest jäljed ju läksid ees, selle peale pani tracker kohe piiksuma, et kobi rajale tagasi, idioot :) Eks neil seal juhtimiskeskuses võis palju nalja olla.

Edasi muutus navigatsioon veidi lihtsamaks ning suutsin ka selle trackeri tripiga enamvähem harjuda, seda küll ei saa ekseldes korrigeerida, aga õnneks korrigeerib ta end ise kontrollpunktides, niiet peastarvutamise kogus jäi mõistuse piiridesse. Katsel oli ka paar üsna järsku tõusu, kuhu muidugi kohe suur ummik tekkis - kuna endurodel on algajatega tihti sama olukord, inimesed seisavad lihtsalt mäe all, vahivad kalanäoga ühte poolel teel ukerdajat ja ei tee katsetki liikuma hakata, siis trügisin lihtsalt enam-vähem viisakalt esimeseks ning lasin 350 ketist lahti - no probllama, kõigist esimese korraga üles. Korraks oli juba päris uhke tunne :)

Üldiselt oli kogu katse päris valus, siis ma veel seda ei teadnud, aga kogu Kreeka koosnebki põhimõtteliselt rusikasuurustest kividest, mis siis "teede" koha peal on enam-vähem horisontaalseks lükatud. Vahel on kivid lahtised ja libedad, vahel on maa sees kinni ja põrutavad, katse lõpuks olin ikka üsna läbi raputatud ning imestasin, et wtf, seda peetakse ju veel suhteliselt lihtsaks ralliks? Aga kuna Dakari raamatutest on hästi selge see, kuidas osad oskavad esimesel päeval matsu panna ja katkestada, siis olin õnnelik ning lootsin, et äkki on meelega tehtud veidi vürtsikam päev algusesse (spoiler alert: see oli kõige lihtsam päev :D). Vaikselt sain ka oma tempo ja rütmi paika, selline umbes 70% peal sõit, null riski, sest kedagi ei huvita su täpne koht teises või kolmandas sajas, eesmärk on lõpetamine.

Tagasi laagrisse jõudes oli esimene mure see, et saabastega harjumatud jalalabad olid põhimõtteliselt kõndimiseks kõlbmatud, sest valutasid nii kõvasti. Laias laastus on probleem mulle teada, aga kuna see on koguaeg tulnud ja läinud, siis ei ole osanud midagi ette võtta (muidu on saapad väga mugavad, seega võib ka mingi sõiduasendi kala olla). Järgmine mure pärast esmase kõndimisvõime taastumist oli tripmeetri veaotsing, olin juba ülesõidu alguses tehtud puhkepausil kodutöö ära teinud ning tuvastasin kiiresti anduri vea, seega tuli seda otsima minna (enda varu olin tellimata unustanud). Väikse kaalumise järel seadsin sammud Desert Rose Racingu telki, kuna nende pea-daam oli kaks aastat tagasi mulle bensupaaki müües kirjutanud, et kui mingi jama on, tule ja me aitame - noh, pettuma ei pidanud, sest kuigi andurit ennast neil üle ei olnud (olemasolevad olid oma klientidele), siis juhatati kohe teise telki, kus pesitses nende vidinate Iisraeli maaletooja. Pistis anduri pihku ja seletas midagi väga segases inglise keeles hinna välja uurimise kohta, ma alguses arvasin et ta ise uurib (mis tundus kahtlane), aga ta tegelt mõtles, et "paku midagi". Kui lahti jagasin, siis pakkusin 70€, mis oli aus hind pluss väike "laagrikoefitsent" otsa, a siis ta üle 50€ ei olnud nõus vastu võtma, sest ta ise müüb neid selle hinnaga :) Pärast anduri paigaldust hakkas tripmeeter tööle ja pulss hakkas vaikselt tühikäigule langema.

Vahemärkusena olgu öeldud, et tegelikult on rallireidis see varuosade kaasa tassimine üsna keeruline töö ja keegi naljalt neid mingitele suvalistele küsijatele ei jaga - peavad olema kas head tutvused või siis nagu mul, leidma tegelase, kes on midagi spetsiaalselt müügiks kaasa võtnud. Selle pärast on ka hea kelleltki kohalikult vähemalt mehaanikuteenust osta, et neil on jupid kas kohe kaasas või vähemalt paari tunni kaugusel, ise omal käel asja ajades võib vedada, aga ei pruugi.

Edasi oli menüüs roadbooki saba ning järgmise päeva briif. Briifil oli peakorraldaja üsna sünges meeleolus, üks auto (täpsemalt SxS, ehk side-by-side, see on selline kergemat laadi kahekohaline nelikveoline bagi ja ATV vahepealne riistapuu) oli maani maha põlenud, juht põletustega haiglas, kaardilugeja marginaalselt paremas olukorras. Väidetavalt olid osad esiotsa mootorratturid maas lebavast juhist peatumata mööda sõitnud, kuigi abi oleks väga ära kulunud - üsna inetu lugu ja meeldetuletus, et see pole siiski päris pühapäevane väljasõit TET-ile, mis siin parajasti käimas on. Kreekas on see häda ka, et kuigi medikopter on korraldajal "kiirvaliku" all, ei ole 90% ajast sellega kuhugi maanduda, seega esmane evakuatsioon peab toimuma mööda võistlusrada lähima horisontaalse platsini, kust siis kopter üle võtab.

Viimase kohustusliku elemendina tuli osaleda avatseremoonial Loutraki rannas, mis oli võistleja seisukohalt täielik totrus - põhimõtteliselt tund aega järjekorras seismist, et sõita 20ks sekundiks poodiumile, öelda oma nimi ning riik ja see, kas oled siin esimest korda. Kusjuures ma jõudsin veel suht esimeste hulgas kohale, et asja kiirelt tehtud saaks, aga kuna Kreeka on Kreeka, siis järjekord oli FILO ning minema sain alles pilkases pimeduses. "Õhtujuht" ei viitsinud mu käest isegi enam midagi küsida, vahtisime punnis silmi lihtsalt üksteisele otsa, kuni ma aru sain, et midagi ei tule ning oma laulu ette laulsin. Kuigi kohustuslik, siis keegi kohalolu ei kontrollinud. Ja kuigi seal tehti palju pilte, siis piltidega on kogu ralli jooksul selline teema, et pildistatakse kõiki, aga ainult siis, kui maksad fotofirmale enne starti 170€, siis saad endast tehtud pildid mailile ja võib-olla ka avalikesse galeriidesse mõned. Hea süsteem minu arust, sest fotograafid loomulikult teevad ka rasket tööd ja makstes on kindlus tulemuse osas, anoh jah, ma eelistasin selle raha mousse'i peale kulutada ning nii ta jäi. Kodinad kokku ja hotelli roadbooki maalima.

Teise päeva katsest mul enam väga palju mälestusi pole, plaanis oli 50km ülesõitu, siis 200km kiiruskatset ning lõpuks 140km ülesõitu laagrisse tagasi. Rütm oli sees ja asi edenes vaikselt, aga kindlalt finiši poole. Ühe märkimist väärt asjana õppisin ära, kuidas neutraliseeritud tsoonid tegelikult töötavad - nimelt arvasin, et seal on lihtsalt kiirusepiirang, näiteks 40km/h, ja kui tracker lenksul sekundeid maha lugema hakkas, siis eeldasin, et ilusti seda kiirust hoides lõppevad sekundid ka täpselt neutralisatsiooni teises otsas ära. Tegelikult tuli välja, et nii see päris pole, arvestatud on ka mingi 5min puhkepausiga, seega jõudsin välja liiga vara ja mõned minutid trahvi. Samas asjade suures plaanis olid need minutid juba siis üsna tühise tähtsusega, hiljem puhkasin neutralisatsioonides tihti ka kauem kui vaja, lihtsalt vaimu ja keha värskendamine on vigade vältimiseks palju olulisem kui need mõned minutid kaotust. Maastik oli ka vaheldusrikkam kui esimesel päeval, vahepeal sai ka metsa- ja kruusateid sõita, kuigi kiviteed ja serpentiinid olid ikka iga natukese aja tagant platsis. Käisime ka ühe ilusa mäe jalamilt läbi, tipp oli kenasti lumine, kahjuks ei saanud seda pikalt imetleda, sest kuristiku serval sõites ringi vahtimine pole võib-olla päris kõige nutikam idee ning rajale seisma jäämine ammugi mitte...

Katse lõpupoole oli tehtud keerulise navigatsiooni lõik, kus umbes 50km jagu ei olnud pöördeid mitte iga kilomeetri-paari tagant, nagu tavaliselt, vaid ikka väga tihedalt, paarisajameetriste vahedega ning "off-piste" ehk sisuliselt mööda teedeta heinamaad. Kuna starditakse vastavalt eelmise päeva tulemustele, siis mul polnud lõpuotsa sõitjana erilist probleemi, jäljed olid sisse sõidetud ja kuigi esimene reegel on, et ära kunagi sõida teiste järgi, siis natuke ikka aitab, kui enda ja teiste arvamus klapib. Ühel järsul laskumisel tegin ka lolli vea, sinna oli mingi spetsialist end poole mäe peale kinni parkinud ja tegeles minema sõitmise asemel ähkimisega, niiet võtsin jälle enduroraamatu nipid ette ning sõitsin kaarega sellest laskumisest mööda. Paraku oli selle keskel kontrollpunkt, millest järgmisesse KP-sse jõudes tracker ka häälekalt teada andis... Tagasisõit ei olnud variant, seega lihtsalt püüdsin unustada, umbes et suva see 2h trahvi, finiš on oluline, aga ausalt öeldes võttis ikka meele üsna mõruks, terve päev ilusat sõitu ja siis selline prohmakas. Õnneks jäi see vist korraldajal kahe silma vahele või lihtsalt otsustasid mitte karistada. Edaspidi jälgisin igasugu lõikeid tehes väga hoolikalt, et roadbookis poleks samal lõigul KP-d, kuigi tegelt osad on ka salajased, aga noh enamik mitte.

Pärast finišit oli põnev juhtum ühe kaasvõistlejaga, kes silma järgi täiesti tavalises asfalteeritud serpentiinis kurvalt raja kõrval seisis, kiiver näpus, sõidukit ei kusagil. Küsin siis, et mis juhtus, dude näitab näpuga teeäärset kuristikku katvatesse põõsastesse, et tsikkel on seal :D Ilmselt lasi end katse finiši järel liiga lõdvaks, tegelikult on teise ülesõidu esimene ots ka tihtipeale päris raske, kuigi minuarust mitte just see koht, kus tema lepikusse põrutas.

Seiklus algas hoopis tagasi laagrisse sõites, mingi 100km kannatasin kenasti ära, aga kiirtee maksuputkas hakkas tsikkel vahele jätma ja mul muidugi kohe süda saapasääres, sest olin ju täpselt selle sama vea omaarust juba kodus korda teinud ning elektriteemalisi tööriistu polnud kaasas. Kuidagi liipasin lähima tanklani, viimased mõnisada meetrit ratast käekõrval lükates, selleks ajaks oli selge, et aku on tühi ja isegi kui õnnestub kuidagi käima joosta, uut voolu sinna ei tule. Aga kuna teadsin, et esiteks on päeva viimasel ülesõidul katkestamine ja recovery "tasuta", ehk karistust ei järgne ning tegelikult oli kuskilt juba kõlakas kõrvu jäänud, et järgmise päeva sõit jääb ära, siis helistasin korraldajale, kes lubas ratsaväe järgi saata. Tuligi tunni aja pärast mingi veeuputuseaegne Isuzu kastikas, kaks lõbusat selli sees, kes olid äärmiselt õnnelikud asjaolu üle, et nii mina kui mu sõiduk ikka keset asfaldiplatsi paiknevad. Nad nimelt olid viimased n tundi tegelenud selle eelmises lõigus mainitud Rossi mootorratta päevavalguse kätte vintsimisega, kusjuures sportlane ise oli endale ammu transpordi järgi kutsunud ning põõnutas juba kuskil hotellis... Eks muidugi saab nii ka, aga ma ei tea, ma ise ikka vist ei suudaks oma kokkukeeratud käkki nii lõdvalt teiste kaela lükata. Aga ohtra kreekaliku sahmerdamise läbi sai ka minu tsikkel kasti upitatud ja mind ennast auto tagaistmele volditud. Tüübid veel muretsesid, et kas mul on sedasi ikka mugav, ma muidugi vastu, et see on kõige mugavam iste, millel ma täna istunud olen :) Noh, pärast seda olime juba täitsa sõbrad.

Luuameestelt sain ka kinnituse, et järgmise päeva sõit jääb ära, seega võtsin laagrisse jõudnuna aku maha, et see hotellis ära laadida ning põrutasin sirgeimat teed mööda teki alla. Küll hommik on õhtust targem. Kuna vähemalt selle linna söögikohtadel paistis olevat rallisõitja vaatevinklist ainult kaks asendit, "juba kinni" või "ikka veel kinni", siis uinusin vist suht näljaselt, kuskilt auto sügavusest tuli üks Snickers välja ja vist õunu oli ka, aga jah, üldiselt targem oleks olnud hotellis mingit toiduvaru hoida. Seda muidugi raskendas asjaolu, et külmiku sügavkülmakambri uks oli eest ära murtud ja seega kippusid kõik asjad ära külmuma :)

Järgmisel päeval selgus, et katse ära jäämise põhjuseks oli korraldajate soov teha täiendav tehniline kontroll - juba teine auto oli maha põlenud, seekord jäid sõitjad küll terveks, aga auto ise toodi hiljem boksi ning seal polnud küll enam grammigi orgaanilist ainet küljes, ainult söestunud metall. Arvestades isegi Kreeka maikuu kohta erakordselt kuuma ilma, oli paras ime, et see loodust põlema ei pannud, materjali leidus igal pool lademetes. Etteruttavalt tõmmati õhtusel briifil häbiposti ka mingid kahetaktilistega sõitjad, kes olid kütusepudeleid seljakotis kandnud, vähemalt minu jaoks ikka täiesti uskumatu naiivsus...

Kõrvetava päikese käes tsikli remontimine oli küll vaevaline tegevus, aga aegamööda lammutades õnnestus kindlaks teha, et nii generaator kui laadimisrelee on korras (meeletu kergendus) ja elekter jääb kinni relee ning ülejäänud tsikli vahelisse pistikusse. Käisin selle klemmid kenasti üle, laadimine taastus, elu oli järsku jälle ilus ja lootusrikas :) Nagu tellitult, ilmus umbes 30sek pärast viimase poldi kinni keeramist välja ka tehniline komisjon, kes asus seekord üsna kortsus kulmudega kütusesüsteemi uurima, aga noh kuna KTM-il koosneb see kahest voolikust ning ühest kuivühendusest, siis kaua ei läinud ja pärast tulede-vilede demomist sain teist korda aktsepti kirja. Mingeid tegelasi olevat samas õhtuni peedistatud, nii et soovitan igasugu rally-style-torn-lisapaak-süsteemide entusiastidel see teema väga kriitilise pilguga üle vaadata, kui sinna poole asja peaks olema. Kuna järgmise päeva katse oli 300km ja ülesõidud veel (õnneks ainult) 40km sinna otsa, siis käisin Lidlis vett ja snäkke ostmas, vist sain kuskilt õhtusöögiks mingid lihavardad ka ja pärast üsna jämeda roadbooki värvimist läksin kiirelt magama.

Järgmise kahe päeva katsed moodustasid kokku "maratonkatse", ehk siis 300km+340km kiiruskatset, mille käigus on igasugune väline abi peale rehvivahetuse keelatud. Igaks juhuks oli ka laager selleks ööks teise linna viidud (Itea), ehk siis tegime kogu Korinthose lahele ringi peale. Korraldaja poolt oli telkimisvarustuse, tööriistade ning varurehvide transport Iteasse (ning järgmisel päeval tagasi). Mind see asjade korraldus muidugi eriti ei häirinud, sest ma nagunii tegin kõike ise, aga toetatud sõitjatele oli see suur asi ning kuigi ma otseselt kedagi ei näinud patustamas, siis jutud ikka käisid, et pehmelt öeldes mitte kõik ei kavatsenud sellest reeglist kinni pidada. Valskusele aitas kaasa ka see, et maratonlaagri asukoht oli pikalt ette teada, sai hooldusbussid kuhugi varjulisse kohta ette saata. Näiteks Dakaril on see saladus (kuigi usun, et osad ikka nuhivad välja).

Katse ise oli jälle lõputu serpentiinide ja erinevate põrutavate teekatete jada, oli ka ilusaid ja ägedaid kohti, aga see maht on lihtsalt nii meeletu, et isegi vahetult pärast katse lõppu on juba pool meelest läinud, et kus sai käidud, mida sai nähtud... Eriti kummastav oli apaatia distantsi suhtes, kui esimese päeva 50km tundus umbes maailma suurima saavutusena, siis maratonkatsel lihtsalt sõidad ja sõidad ja sõidad ja sõidad ja siis avastad järsku et ohoo, 50km läbitud, järelikult 1/6 distantsi on selja taga ning 5/6 veel ees... Üks meeldejäävam hetk oli järsk tõus kuskil päeva esimeses pooles, mille ees ja otsas umbes 30-40 sportlast kilplusega tegelesid (kes ei tea, siis järsu tõusu esimene reegel - kui üles ei saa, keera ringi ja proovi uuesti, mitte ära ürita oma LC4 käekõrval sinna otsa pressida ffs), noh, vaatasime paari samal ajal saabunud kutiga üksteisele otsa, kerisime roadbooke edasi-tagasi ja panime enamvähem sünkroonis pildi kokku, et tegelikult on meid sellelt teelt, mis seal samas mäe otsas paistab, just maha keerama juhendatud :) Ma veel skännisin 5x, et ega tõusul KP-d ei ole ning kohtunikke kuskil vahtimas ja braaap, olime kahe minutiga kohal. Pärast need tõusu peal vaevlejad olid muidugi püha viha täis, et kes oli seal veetnud tunni ja nii edasi, anoh esiteks otseselt reegliterikkumist ei olnud ning ausalt öeldes mind väga ei kripeldanud ka - kui keegi tahab näha, kuidas ma 350-ga Eesti enduro kontekstis sellisest 6/10 tõusust üles sõidan, siis vaadaku mäe alt, mitte ärgu parkigu oma mammutit risti kuhugi keskele :)

Finišisse Iteas jõudsin tänu varasele stardile üllatuslikult valges, olin isegi päikseprillid maha unustanud, ei arvanud, et neid vaja on :) Maratonlaagris pakuti korraldaja poolt süüa, aga ausalt öeldes oli see teenus maksimaalselt hindele "hale", päev läbi söömata rassimist ja antakse kadeda näoga kulbikesetäis makarone ning üks pisike lihavarras. Vähemalt puuviljad olid suured, aga ma oleks hea meelega stiilis ühe pitsa veel otsa ladunud sinna, olgu siis teenus raha eest, aga olgu vähemalt inimlik. Targemad muidugi olid juba kohapeal kõik asjad ette järgi vaadanud, kui mina selleni jõudsin, siis kikkis jälle see "juba kinni" sisse ja noh, ega mingis valgete linikutega rannarestoranis poleks vist end väga mugavalt tundnud ka. Roadbooki põlve otsas maalimine oli üsna tüütu, teinekord võtan mingi kirjutamisaluse kaasa. Kiire dušš (vastavad ruumid olid üsna nõmedad, anoh Dakaris pole vist sedagi) ja telki magama. Kuna kogu laager oli promo huvides (nad tahavad järgmine aasta põhilaagri Iteasse panna) üsna linnakeskses rannapargis ja ilm oli ilus, siis muidugi käis ümberringi vastik lärm ja jaskar, anoh selleks hetkeks oli mul kreeklaste tobeduste vastu juba mingil määral nahka kasvanud ning uinusin siiski kähku.

Järgmise päeva start oli juba rutiin, hommikusöök (peekon ja omlett oli natuke parem diil kui õhtune menüü, aga naeruväärne ikkagi), kamad kokku ja veoauto peale, kiiver pähe ning minema. Üks vanem hollandi mees, kes minu läheduses ööbis, istus minu (suht rivi lõpus oleva) stardi ajal veel lühikestes pükstes ning mähkis valugrimasse tehes oma ära kõrvetatud säärtele sidet peale - ei tea, kas see häda oli tal kuidagi sõidu käigus juhtunud või enne seda, aga väga aukartustäratav oli mõelda, et ta on sellisena siia välja jõudnud ning kavatseb veel Loutrakisse tagasi ka jõuda, finišist rääkimata... Ei jätnud numbrit meelde ja ei tea, kuidas tal läks, aga loodetavasti hästi - rallisõitjad on ikka täiesti napakad, see on küll kindel. Ise muidugi oleks ka tahtnud end igast otsast paksult sporditeibi sisse mässida ja kraanaga sadulasse tõstetud saada, aga noh muidugi oli seda maratonile ainult üks pisike rull kaasa võetud, suurem stash jäi autosse. Samas võrreldes selle tüübiga olin terve nagu purikas, kui sama peaviga välja arvata.

Katse algus läks üsna libedalt, raske oli küll, aga raskustega olin selleks hetkeks juba harjunud. Samas miski tsikli juures häiris, käisin ja loksutasin seda küll mitu korda igast otsast, aga midagi ei jäänud silma ning pressisin edasi. Umbes saja kilomeetri läbimise järel oli pilt selgem - lenksu natuke keerates oli kõik korras, aga mingist piirist edasi muutus liikumine väga raskeks, umbes nagu mingi kummipuks oleks prillide ja raami vahel. Esimese hooga kahtlustasin, et rooliamort on saba andnud, kruttisin seda selguse saamiseks igatpidi ja olin valmis juba täitsa maha monteerima, kui koitis - amort on korras, esimene mousse on omadega läbi.

Kes pole kursis, siis enduros ja rallis ei kasuta praktiliselt keegi õhuga täidetud rehve, vaid vastupidavuse, torkekindluse ja parema juhitavuse huvides on nende asemel spetsiaalsed tihedast vahust sõõrikud. Neil samas on oma eluiga, millest minul kui uustulnukal seni igasugune ettekujutus puudus. Peab tunnistama, et stardis all olev paar ei olnud uus, vaid ikka mõnisada versta läbinud, aga samas kui arvestada, et Kreeka ja Eesti kruusateid võrreldes ütleks isegi snuukrilaud et wow, küll need Eesti omad on ikka siledad, siis tegelikult ei usu, et see määravat rolli mängis - lihtsalt oleks pidanud maratoni keskel uued panema, sest pool võistlust oli läbi (see oli lubatud). Aga kui pea ei jaga, siis lihased astendavad, niiet nüüd tuli kuidagi see kaadervärk koju saada.

See tunnike-kaks pärast mousse'i järgi andmist oli vaimselt vist kõige raskem hetk, kui päris lõpp välja arvata (sellest hiljem) - kuna sõitmine iseenesest oli juba rutiin ja millegi muu peale ju mõelda ei ole, siis kippus mõte ikka enesepiitsutamise poole kalduma, et krdi napakas, oli nüüd vaja tulla teise Euroopa otsa 130€ kokku hoidma, paras jälle Isuzu kastis lõpetada ja pakkima minna ning nii edasi lõputult. Samas põhimõtteliselt ratas sõiduvõimet ei kaotanud, lihtsalt juba enne üsna madal tempo kahanes üsna olematuks ning järgi jäänud ~200km katse pluss ülesõidu läbimine tõotas tulla VÄGA pikk ja vaevaline protsess.

Mingi hetk lõppes mets ära ja asendus neutralisatsiooniga mingis vastikult kitsas ja tiheda liiklusega linnas, hiljem kaarti vaadates selgus, et Nafpaktos. Takkajärgi ma saan muidugi aru, miks meid sinna suunati (et üle selle võimsa väinasuudmes oleva silla tagasi lahe lõunakaldale saada), aga tol hetkel viskas küll kupli all boosti üles - kõigepealt hakkab tsikkel jupsima ning siis saadetakse veel hullude kreeklaste sekka 40-ga venima. Neil seal on tüüpiline linnakiirus igas asendis min 60, seega reeglites määratud kiirust hoides oled nagu punane rätik kõigil jalus, aga kiirendada ka ei saa, sest tracker hakkab kohe karistusi jagama. Sain siis kuidagimoodi kõige hullemast tsoonist välja, ise üle kuumenenud ja närvis, kuni ühe foori taga hakkas tsikkel jälle vahele jätma ning lõpuks välja suri. Samad sümptomid mis teise päeva õhtul, laadimist pole ja aku tühi. Sel hetkel oleks küll tahtnud ükskõik kus mujal maailmas olla, aga mitte seal.

Veidi hinge tõmmanuna sain tõukekale vändast jälle elu sisse, aga kuna kogemused näitasid, et see õnn on üürike, siis keerasin lähimasse bensukasse reklaamtulba varju aru pidama. Edukas remont eeldab voltmeetrit, mida mul selle riistapuu suuruse tõttu polnud, aga äkki tanklas müüakse? Kui üldiselt on Kreeka tanklad umbes nagu kunagi Ben Autotarve Järvel, kõike saab, siis nagu kiuste oli see just "moodne", müüs klaasipesuvedelikku ja lõhnakuuski, aga mitte tõsisemaid tööriistu. Tsiklis oli akut aga max kilomeetri jagu, natuke vähe, et ilma eelinfota järgmist ja paremat otsima minna. Aga mis asutus see võiks olla, kus veel voltmeetreid leidub? Ja kuidas seda kreeka keeles otsida?

Järsku tuli meelde, et ma olin linna sissesõidul autoteenindust näinud, elusees pole nii kiiresti telefon kätte ja Maps lahti saanud. Jep, kuigi see üks oli juba lootusetult kaugel, siis lähiümbruses on neid veel 4tk, lähim kuskil 600m, jess! Töristasin siis viimaste akuriismetega kohale, marssisin viisakalt sisse ja küsisin meistrilt voltmeetrit - dude vaatas mind, vaatas tsiklit ja kohe oli klõps väljas, vajalik riistapuu käes :) Ma veel imestasin, et milline õnn, inimene oskab inglise keelt juhuks kui midagi veel küsida vaja on, aga hiljem selgus, et ikka eriti ei osanud, lihtsalt sõna "voltmeeter" on igas keeles ühesugune ja muu oli niigi selge. Tegime siis seal kahekesi kätega vehkides kindlaks, et kuigi kahtlus langes esiti samale pistikule, mis enne jupsis ja vahepealne sõit on selle olukorda mõnevõrra halvendanud, on ka allavoolu mingi maanduspoole juhe saba andnud, nii et parim võimalik lahendus oleks laadimisreleele otsemaandus vedada. Väikse sahmimisega (ma ise oleks natuke teisiti teinud, aga noh kuidas sa takistad inimest, kes sind siiralt aidata tahab ja tööriistu laenab) sai see paika ning enam-vähem mõistuse piiridesse jääv laadimine taastus. Võtsin veel korra aja maha, et meistrit tänada, mille peale selgus, et ta ise sõidab motokrossi ja on Hellasega hästi kursis - high five, igale poole neid tsikliste ka ikka jätkub.

Kui lõpuks kiiver pähe tagasi sai, oli kulunud umbes tunnike ning trackerisse saabus korraldajalt nõudlik küsimus: "Do you abandon?" Selleks hetkeks oli aga tuju nii hea ja motivatsioon kõrge, et vajutasin snäpp "No" ning hakkasin vaikselt edasi trügima. Sain üle silla ning loodusesse tagasi ja ise mõtlesin veel, et kui vähemalt järgmisesse neutralisatsiooni välja veaks, oleks päris hea kurss, sinna ei pea Isuzu poisid vähemalt mööda mägiteid sõitma, sest need asuvad linnades. Natukese aja pärast kohtasin ühte kaasvõistlejat, kes ka sellist üsna ekslevat ja aeglast tempot harrastas, kurtis et teda olevat trackeri kaudu üldse otse laagrisse pöörduda kästud, aga ta oli seda ignoreerinud. Ma jälle mõtlesin, et suht kindlalt olen ma juba füüsiliselt rajal viimane, et kuidas mulle sama sõnumit ei saadeta, kuni tracker tegi "piiks" ja sain instruktsiooni sõita järgmise neutralisatsioonini ja sealt otse laagrisse. Siis oli küll natuke uhke tunne, et ikka usaldati rohkem kui seda teist tüüpi :)

Kuna ta sõitis ikka väga aeglaselt, siis jäi varsti maha ning edasi jätkus endine rutiin, mousse'iga võitlemine. Samas oli selgelt näha, et keskuses olen nüüd luubi all, sest iga väikse seisaku ajal kostis tungiv piiks koos küsimusega stiilis "Are you OK?", noh, loomulikult ju olin. Sedasi pressisin veel oma 50km edasi, neutralisatsioonini oli vähem kui 100km ja šansid mingigi tulemusega välja tulla tundusid juba päris head, kuni kuskil külavahel tuli vastu tegelane suure KTM-iga, viipas mu seisma ja küsis viisakalt, aga siiski tungivalt, et mis mu plaan on? Ma muidugi alguses ei saanud üldse aru, et miks see peaks teda huvitama (niisama "adventure" sõitjaid kohtas külades tihti), aga siis selgus, et tegu on korraldajate tuttavaga, kes juhuslikult sealkandis ringi töllerdas ning teda oli põhimõtteliselt õlle tagant minema pekstud ülesandega see üks loll eestlane mägedest üles otsida ning laagrisse suunata :) Ma siis seletasin (õnneks olin trackeri sõnumitest telefoniga pildid ka teinud), et näe kästi sõita neutralisatsioonini, seda ma ka teen. See teave tegi härra mõtlikuks, helistas omakorda korraldajatele ning seletas midagi pikalt kreeka keeles, teises otsas siis käis mingi sahmimine ning lõpuks tuli otsus, et jah, tegelikult oli mõte ka mind koos selle teisega ammu maha kutsuda, aga kogemata läks vale teade. Kuna nii minu võistluspinge kui tema hirm mingi lolliga vaidlemise ees olid maas, siis vestlesime natuke maast, ilmast ja rallist, lahkusime sõpradena ning sõitsin siis kõige otsemat teed tagasi laagrisse - kilomeetrites vahet enam polnud, ka see "otsetee" oli 140km, anoh vast sai ikka natuke kiiremini ja lihtsamalt kui mööda rada.

Hiljem selgus, et vahet polnud, kas katkestada seal või neutralisatsioonis, trahv oli sama, aeglaseim päris aeg pluss 3h. Samas minema aeti natuke alla poole mootorratturitest ning korraldaja oli seal ikka head ja paremat kuulda saanud, mille peale ütles, et midagi pole teha, öösel mägedes sõitmine on liiga ohtlik ja tema seda riski ei võta. Ma ise olin selle suhtumisega, et olgu mis on, oma otsusega alla ei anna, aga kui kästakse, siis pole midagi selle vastu :)

Laagrisse jõudes arvasin, et olen seal raudselt viimane saabuja ja rehvivahetajad on juba pillid kotti pannud, aga tegelikult kaugel sellest - kaugemale jõudnud laekusid samamoodi riburada, seega nende tööpäev alles algas. Ostsin siis Metzeleri mousse'i 130€ ja vahetus 15€, päris hea hind ma ütleks. Jõudsin veel esimest korda kõhu korralikult täis süüa ja rehv oligi vahetatud. Mõtlesin veel, et äkki peaks selle tee peal kokku käkerdatud maanduse kohe üle vaatama, aga väsimus oli meeletu, järgmise päeva start üsna hilja ning hommik õhtust targem, seega läksin "koju" pesema ja roadbooki maalima. Maratonkatse tulemus polnud muidugi päris see, mille üle uhkust tunda, aga samas üks katkestamine sind veel ei diskvalifitseeri ja ralli selgroog oli ikka selgelt murtud, seega tuju oli päris hea.

Vahemärkusena olgu öeldud, et mu ükski suurem motoreis pole möödunud ilma geograafiliselt kaugeimas punktis elektrisüsteemi lappimata, seega polnud ka mingit alust arvata, et traditsioon kõige raskemal hetkel murtud saab.

Järgmisel hommikul käisin maandusjuhtme läbi ja leidsin voldi jagu laadimispinget juurde, seega seal on ikka sügavamaid probleeme kui see üks pistik ning need ei ole tekkinud selle ralli käigus, vaid juba ammu. Aga noh, finišini on ainult 230 katsekilomeetrit, seega meeleolu oli lootusrikas ning igaks juhuks toppisin edaspidi voltmeetri ka kaasa. Katse ise oli täiesti sündmustevaene (mis oli vahelduseks väga teretulnud), ainuke meeldejääv koht oli kohtumine kitsekarjaga, keda sealmaal peetakse põhimõtteliselt vabalt - kuna kitsed ju teatavasti mäest alla ei kuku, siis mingeid aedu või piirdeid pole, lihtsalt kaotsimineku vältimiseks on karjaga kaasas 3 koera, kes kaugemale ekslevaid kitsi siis jälle viisakalt tagasi juhatavad. Kui see seltskond keset teed oli, siis tekkis korraks nõutus, et kas tõesti pean ma nüüd hakkama siit kuidagi ise läbi trügima, aga peatumise järel märkas üks koertest olukorda ning tegutses vastavalt - hetkega oli kari kahte lehte löödud ning tee vaba. Fantastiline süsteem, peab mainima :)

Õhtul viimast roadbooki maalides hakkas tekkima uut moodi ärevus, millesarnast polnud siiamaani veel tundnud - rull oli ebatavaliselt õhuke, katsekilomeetreid ainult 60, kui siiamaani oli fookus ainult iga päeva finišil (või tihtipeale ka järgmise 100km läbimisel või järgmise neutralisatsioonini jõudmisel), siis nüüd oli esimest korda siht käeulatuses - et kas tõesti on võimalik, et mingi suvaline lollakas Karjamaalt võtabki kätte ja toob selle medali ära? Ja teisest küljest, mis siis saab kui ei too? 60km tundub vähe, aga võimalusi selle asja ära vussimiseks on igal kilomeetril vähemalt neli, ja kuigi protsentuaalselt on rõhuv enamus rallist siiski läbitud ning vbl antaks medal ka Isuzu kastis saabujale kätte, siis reaalselt pole see ikka päris see, finiš tuleb ikka oma auru all võtta. Ja kas siis tuleb järgmine aasta jälle tagasi tulla ja kogu see õudus algusest peale uuesti läbi elada? Keha oli selleks hetkeks juba üsna muserdatud, uinumine oli erinevate valude tõttu raske ja öösel nägin vähemalt korra unes seda, kuidas ma sõiduvea tõttu kurvist otse sõidan ja kuristikku kukun. Kuigi ma üritasin ja enamasti ka suutsin kogu selle aja üldjoontes positiivset meeleolu hoida, siis vaimses plaanis ei ole rallireid mingi nali, see on väga raske ja eriti üksi ning toetuseta.

Hommik muidugi oli õhtust jälle palju ilusam ning esimesed paarkümmend versta katsest olid suisa nauditavad - mõnusad laiad kruusateed, umbes nagu Eestis, lihtne navigatsioon, fotograafid igal sammul. Sõitsin isegi tervest portsust kaasvõistlejatest mööda, sest kuigi tempo oli ikka endiselt 70%, siis hea enesetunne viis selle protsendi natuke kõrgemale kui tavaliselt ja tolmu sees on tüütu navigeerida. Mõned muidugi sõitsid ka minust mööda ja mõni isegi mitu korda (see tähendab siis seda, et nad eksisid ära ja jõudsid õigele rajale tagasi pärast minu möödumist), nagu juba eelmistel etappidel harjumuseks saanud oli :) Aga esimene märk sellest, et korraldaja ei ole oma viimast sõna veel öelnud, avaldus kuskil poolepeal, kus mägitee servas istus üks suhteliselt raputatud moega võistleja, kiiver kõrval mätta peal. Ma muidugi jäin seisma, silmades küsimärgid (nagu ilmselt kümned teised sõitjad), dude näitas pöidlaga et tal endal kõik korras ja siis sellise kerge lõuanõksuga kuristiku poole. Piilusin siis ettevaatlikult üle serva ning tema quad oli tõesti seal, umbes 5-7m tee pinnast allpool, puu taha takerdununa. Viimasel päeval, 30km enne seda, kui kõik oleks tehtud olnud. Karm.

Edasi läks rada aina raskemaks ja raskemaks - tuttavad kiviteed, järsud tõusud ja langused mööda libedaid heinamaid väga piiratud nähtavusega, mingi suur lahtiste kividega täidetud jõesäng, põhimõtteliselt kõik rõvedad asjad üksteise järel, mille poolest see nädal niigi vaene polnud. Ausalt öeldes pole mul viimasest paarikümnest kilomeetrist enam mitte midagi meeles peale ühe navigeerimisvea (mis sai kiirelt parandatud) ja selle, et kõigest 500m enne finišijoont olin nii läbi, et hingasin mitu sekundit sisse-välja, enne kui selle viimase lahtiste kividega kaetud laskumise ette võtsin. Finišikohtunikud plaksutasid, aga valitsev tunne oli sügav apaatia, sellisel tasemel, et peaaegu oleks sealsamas pidurdades külili käinud. Ma ei arvanud, et ma seda suudan kodus ette kujutada, mis tunne finišisse jõudes on, aga see oli mitte ainult ootamatu, vaid täiesti skaala teisest servast...

Aga mis seal ikka, puu varjus vett juues ja teiste võistlejatega rääkides hakkas eluvaim jälle vaikselt sisse tulema, lisaks oli vaja ju veel 60km mööda asfalti tagasi laagrisse ka purjetada. Tegin seal nalja, et raudselt pole see lõpp ka päris lõpp ja kuskil on veel natuke kivisid-killustikku meie jaoks kõrvale pandud, kõik naersid, aga see kõlas õõnsalt - ega keegi polnud vist enam päris kindel, kas see äkki tõeks ei osutu.

Laagrisse viiv tee oli siiski asfalt ja väravas pandi siis kõigile medalid kaela ning tehti sada pilti, millest ma pole ühtegi näinud ega ilmselt näe ka, vt eelnev jutt fotograafide kohta. Tegin siis ise:

Sikutasin kiivri viimast korda pähe, sõitsin oma platsile, jõin ära liitri vett ja nutsin veidi nurga taha pugenuna enamuse sellest uuesti välja. Fcuk Hellas Rally, siia tulek oli täielik idiootsus, miks peaks ükski inimene üldse tahtma endaga midagi sellist teha? Kulutada üüratu raha, sõita nädal aega järjest kõige rõvedamaid teid mööda punktist A punkti A, et paar pilti üles riputada? Või et anda järgmised tont teab mitu aega kõigi sõprade küsimustele ümmargusi vastuseid, sest tegelikult nad ju ei saa aru, ega ilma siia tulemata ei hakka ka kunagi saama? Ja keegi ju ei tule, sest keegi pole nii loll kui mina?

Õhtul oli rannas suur lõpupidu ja autasustamine, aga minu motivatsioon sinna minna oli sügavalt allpool Kelvini nulli. Kasutasin ära siiani kättesaamatut võimalust süüa pitsarestoranis, mis terve nädala edasi-tagasi mööda sõites alati kinni oli (vilets ja kallis pitsa oli), ostsin neli õlut ja vaatasin hotellis hoki MM-i finaali - vähemalt Soome võitis, võibolla mitte päris teenitult, aga Filppula sai komplekti kokku ja küll nende Kanada noorte aeg ka tuleb varsti.

Tagasiteel liikus praam küll õigete sadamate vahel, aga väljus 11-tunnise hilinemisega, areng seegi :) Aga pole halba heata, kohtasin seal sadamas aega surnuks lüües ühte toredat poolakat, kes oli ka samamoodi esimest korda, aga oli veidi rohkem sotsialiseerunud ja teadis rääkida, et absoluutselt mitte keegi ei mäletanud raskemat Hellas Rallyt kui tänavune. Ja isegi Dakari veteranid, kelle algne plaan oli lihtsalt natuke mudaliigas kätt soojendada, olid seal pärast neljandat päeva kurtnud, et wtf, kuhu me sattunud oleme?

See info tegi seest soojaks, ei saa salata.

Lõpetuseks, vastused enamlevinud küsimustele:

• Mitmenda koha sa lõpuks said?

202. Startijaid oli 273, lõpetajaid 246.

• Mis kohti eestlased sealt enne saanud on?

Mulle teadaolevalt pole veel keegi Hellast lõpetanud, samas pole päris sadakindel, sest kõigi 10 aasta tulemusi pole netis üleval. Kui keegi teab kedagi, siis andke teada.

• ...misiganes küsimus navigeerimise ja roadbookide teemal...

Kõige tähtsam on mõista, et roadbook kui selline ei ole rallireidis kesksel kohal. Jah, seda on küll kõvasti fetišeeritud, sest tegemist on asjaga, millest saab videotes rääkida ja süsteemi seletada, aga oma olemuselt on roadbook sama, mis GPX või lintidega loodusesse tõmmatud rada. Lihtsalt keegi ei hakka kunagi 300km katset linditama ning GPSi kasutamise vastu räägib traditsioon (pluss minu arvates on roadbooki lihtsam lugeda kui mingit sigrimigri ekraanilt).

Kesksel kohal on üldine mootorrattaga sõitmise oskus (krossitrenn!), füüsiline vastupidavus ja vaimne tasakaal. Natuke peab õnne ka olema, või vähemalt vähe ebaõnne.

• Hellas vs orienteerumine?

Kui füüsise ja peaga on korras, siis roadbooki õpib mõne nädalaga ära, orienteerumise kaart ja muud veidrused on igal juhul raskemini omandatavad. Samas füüsiline pool on brutaalne, kujutage näiteks soojenduseks ette lihtsalt seitset orienteerumispäeva järjest, seejärel lisage teed, mille distantsist pool on "kolmnurga" klassist ja veerand "nelinurga" omast. Kui siis veel on isu üldse midagi edasi mõelda, hakkab sihik enam-vähem paika saama.

• Parim rallimootorratas?

Ma olen üldiselt 350-ga üsna rahul, vedrustust ilmselt saaks paremaks teha, et kivide otsas vähem läbi peksaks, samas ega seal kellelgi kerge polnud. 690-ga võib sõita ja paljud tegidki seda (oli ka päris mammuteid), aga mina esimesel korral ei tahaks, mõned kohad olid ikka väga karmid ja kõigil on raske, kedagi eriti ei huvita su mured selle lehma mäest üles või kivide otsast alla saamisega. Igasugu rallitornid ja muud edevad kulinad jätaks ka pigem koju (nagu ma tegingi), vähemalt kui mehaanikuid pole, muudki teha kui neid remontida. Samas muidugi üks suur möödalask oli mul see, et püsti seistes ei näinud hästi roadbooki, see vajaks paremat lahendust. Aga ma olen üsna pikk tegelane ka.

• Malle Moto, ehk ilma toetuseta sõit?

Kui ma enne minekut üritasin inimestele seletada, et mis see Malle Moto tegelikult on, siis tavaliselt linkisin ühele artiklile, mis algab selliste sõnadega:

When you look up the word “rally” in the dictionary, “difficult” is listed as a synonym. I have a tremendous amount of respect for anybody who chooses to put their body and sanity on the line to conquer thousands of miles in some of the world’s most rugged terrains. Because apparently pulling through as a team isn’t hard enough, some people decide to do it all in solo. Welcome to the insane world of the Malle Moto class.

Kui siis olin kergelt ikka veendunud, et artikli kirjutaja teeb natuke suuri sõnu, mille valgel mina natuke peesitada saan, siis kogemuse võrra rikkamana võin öelda et ristivastupidi - ta teeb väga väikeseid, pehmeid sõnu. Malle Moto on brutaalne ja debiilne, sa ei taha seda esimesel korral teha, kui su peamäng ei ole mingi ma ei tea, buda munga oma. Kui sa just väga-väga-väga ei taha, mille peale ma ütlen, et kui minu vabandus oli, et ma ei teadnud asju, siis sina oled ikka täitsa opakas :) Kui sõpru kaasa ei leia, palka kohapealt mehaanik, see ei ole asjade suures pildis väga kallis. Või rendi üldse ratas, see võib odavamgi olla kui oma kola kohale lohistamine.

• Kas sa lähed sinna tagasi?

Ma keelasin inimestel selle küsimuse küsimise, sest vastus "lolliks oled läinud, kindel ei" ilmselt pole see, mida kõik kuulda tahavad. Aga aeg silub kõik kivid ning hetke vastus on, et vaatame aastavahetuse paiku, mis tunne siis on :)

Kuna FB vahendusel kaasaelajaid oli üsna palju ning üsna lootusetu on kogu seda infot rääkides edasi anda, siis otsustasin reisi mõne sõnaga kokku võtta.

Plaan hakkas tegelikult küpsema juba suht ammu, eelmisel suvel Prantsusmaal ringi kolades. Kuigi mulle tegelikult meeldib rohkem aeglane ringi kaarutamine ja kaardile vingete joonte tõmbamine ei ole kunagi eesmärgiks, siis ausalt öeldes ei tundunud järjekordne Euroopa reis enam päris see, mida teha tahaks. Esiteks on igasugune natukenegi offroadi meenutav tegevus paljudes riikides nii karmilt ära keelatud, et oi-oi-oi ja teiseks oli puhtalt vaimne väljakutse, et minna kuhugi täiesti võõrasse keskkonda ja vaadata, kuidas siis tunne on. Kuna igal pool käib sõda või on muidu üsna kahtlane olukord, siis pärast sellist ülesandepüstitust jäigi sõelale ainult kaks suunda - Venemaa ja Maroko. Venemaa kasuks rääkis rahaline pool, aga ausalt öeldes ei suutnud seal esimese hooga nagu välja mõelda mingit konkreetsemat kohta või konseptsiooni, et kuhupoole pärast Narvat nina keerata. Kunagi tahaks seal kolada küll. Aga seekord siis kõigi Euroopa wannabe-maailmarändurite sihtkoht Maroko. Africa Twiniga Aafrikasse, woop!

Pärast üldise plaani paika panekut tuli tegeleda kliimaküsimusega. Põhimõtteliselt on Eestist startides kaks varianti, kas külmetada siinpool otsas või siis saada kuumarabandus kõrbes :) Enam-vähem talutav on minna kas kevadel märtsis-aprillis või sügisel septembris-oktoobris, paraku oli tänavune talv nii pikk ja külm, et pühendasin kevade hoopis endurole ning lükkasin reisi sügisesse. Sügisel jälle ei saanud kuidagi minema, küll oli tööd palju, siis tuli veel ühte, teist ja kolmandat vahele, nii et lõpuks toimus start alles 12. oktoobril.

Kõige suurem peavalu enne reisi oli pakkimine - kuigi ma omaarust ei ole teabmis kõrgete nõudmistega, siis paraku maksab igasugune kerge ja kompaktne matkavarustus ogaralt palju ning seda ei ole üldse kerge leida. Igasugu soojapidavuse ja ma ei tea mis numbrid on küll toredad asjad mille kohta müüjate ilusat juttu kuulata või mille üle kõiketeadjatega õlle kõrvale vaielda, aga reaalsuses kuskil metsas katkise tsikli kõrval lõdisedes on sellest nagu vähe tolku, et keegi kuskil arvas et ta teab midagi. Töötav lahendus on sõjaväe varustus, aga see võtab palju ruumi ja on raske. Ausalt öeldes võttis selleteemaline mõtlemine kalendriliselt kõige rohkem aega, ikka päris mitu korda otsustasin mingitpidi ja siis pärast jälle mõtlesin ringi jne. Aga päeva lõpuks pani asja paika pilk rahakotti - kuna kunagi 25€ eest ostetud sõjaväe magamiskott ja täiesti töökorras 14€ telk olid juba kapis olemas ja korduvalt ära proovitud, siis läksid need kotti ja korras. Järgmine kaalumisel olnud komplekt maksis ikka juba õrnalt neljakohalise summa. Sellest tulenevalt ei hakanud ka muu kola osas juuksekarva pooleks ajama, kui pakkide kaalu ühega algavaks nagunii ei saa, siis pole enam erilist vahet kas seda on seal 20kg või 30kg, seega pigem sai lähtutud sellest, et tegevusraadius oleks vähemalt 3 päeva/400km ja ühegi ettenähtava probleemi puhul poleks vaja välist abi kasutada. Tööriistakomplekt oli seekord parem kui eelmine aasta, ma isegi asendasin mutreid et peaks vähem erinevaid võtmeid kaasa võtma ja muidu optimeerisin seda kõvasti, aga samas muidugi Honda on Honda ja lihtsa inimese võimalused siin midagi ära teha on piiratud - kui KTMi krossika saab kolvini lahti kolme võtmega, siis jaapanlased sellist pulli ei talu et iga polt ei olegi täpselt õige suurusega ja isegi mõlema ratta eemaldamise "eelarve" on viis võtit :) Esimest korda sai kaasa taritud ka varulohvid, jube ruumiröövel, aga noh jällegi kui vaja oleks olnud...

Üldiselt takkajärgi tarkusena võib öelda, et kogu see pakkimise ja kola kaasa võtmise konseptsioon tuleb järgmine kord radikaalselt ringi teha, sest no ühest küljest põhimõtteliselt kõike peale nende lohvide läks reisi käigus vaja ka, aga teisest küljest on see hunnik ikka täiesti masendav, nagu tigu sõidaks, maja saba peal. Mul pole veel õrnimatki aimu, kuidas või kust otsast alustada, aga noh küll jõuab. Lihtsalt stiilis mutrivõtmeid pooleks saagides ja heeblite sisse auke puurides ei saa sealt suurt midagi maha, rohkem enesepetmine.

Kui asjad pakitud, siis oligi aeg teele asuda. Esimene etapp oli aja ja distantsi säästmise mõttes üsna lühike, 5km Tallinki laeva peale :) Rootsist lihtsalt läbi sõitmine on teatavasti üsna igav, võtsin küll seekord "huvitava" tee läbi Kalmari, aga ega seal tee pealt midagi erilist näha ikka ei olnud, tee nagu tee ikka. Esimesel päeval ei hakanud üldse pingutama ja ööbimise tegin poolel teel Figeholmi lähedal, alguses sildid küll näitasid kämpingu poole ja mõtlesin et uurin asja, aga siis tuli mõistus koju et mida paganat ma seal kämpingus tegema hakkan - sõitsin lihtsalt suht suvalises kohas metsavahele ja pärast paari järsemapoolset tõusu tekkis tunne, et vast siia ei viitsi keegi mulle enam vastu õhtut järgi tulla :)

Hommikul oli mingi rootslane maanteele mineva teeotsa kinni parkinud, aga noh see oli väike mure, enne kui ta jõudis 2 sammu auto poole teha oli mul Twiniga juba läbi kraavi forsseeritud. Ise olin muidugi lõpp uhke oma tembu üle, nagu olekski juba kõrbes ära käinud poiss :)

Järgmine päev oli vist selle reisi kõige igavam, jõudsin küll tuule ja külmaga võideldes valges Trelleborgi, aga kuna laev läks alles keskööl, siis tuli seal ikka kõvasti aega parajaks teha. Kohalik sadam on ka jube urgas, parkimine oli isegi motikatele tasuline ja mingit mõistlikku ootesaali ega midagi ei ole, seega konutasin neli tundi mingis rekkameeste dokumentide vormistamise putkas. Laev oli ka umbes selline, et kassikulla ja karraga ehitud Tallink tundus tõeliselt luksusliku alusena, aga lähemal uurimisel selgus et seal oli saun ja veel tasuta! Ainult rätiku laenamise eest tulnuks tervelt 2€ maksta, aga isegi see oli mul ju endal olemas.

Nende Saksa-Rootsi laevade eripäraks on see, et kajutihinnad on täiesti kosmosest ning reis ise suhteliselt lühike, seega tuleb vaadata selline alus kus kajut pole kohustuslik ning edasi on kaks varianti - kas rullida oma elamine lahti mingis täiesti suvalises nurgas või siis kasutada istesalongi. Istesalongist on jällegi kaks varianti, üks on selline et uks käib kaardiga lahti ja maksab mingi raha, vist oli 9€, ja siis kui broneerimisel seda varianti ei pakuta tähendab see seda et uks ei käi lukus aga muidu on kõik samamoodi. Kuna mulle sattus see lukuga variant, väike reisialguse ärevus oli sees ja päris kindel polnud, et mis seltskond seal laevas tänapäeval hängib (noh, võrreldes eelmise suvega on pilt ikka... muutunud), siis põdesin natuke asjade turvalisuse pärast ja maksin selle lukuraha ära, kuigi takkajärgi oleks võinud vabalt seda ka mitte teha ja kokku hoitud raha näiteks burgerisse investeerida.

Saksa poolel hakkas lõpuks päris reis pihta, tankisin paagi täis, rullisin kaardi lahti ja keerasin kiirteelt maha, et oma roostes navigatsioonimäng lahti võimelda ja uurida, mismoodi maapiirkondades elu käib. Kui mujal on alati ka niisama ringi kaarutatud, siis Saksamaa on seni alati kuidagi nii risti plaanidel ees olnud, et pole kiirtee pealt maha saanud. Enamvähem kohe ootas tee kõrval poni:

Kahjuks oli ta küll üsna häbelik, sai aru et ma pildistan ja läks puu taha peitu.

Mõni aeg hiljem oli ühes linnakeses parajasti rändtsirkus:

Üleüldiselt on need Ida-Saksamaa maapiirkonnad kohati ikka uskumatult trööstitud, ääremaastumine on igal pool probleemiks. Palju on igasugu suuri mahajäetud lagunevaid hooneid, teede kvaliteet on seinast seina, supermarketi kaubavalikuga võrreldes on keskmine A&O pood nagu Stockmann ja siis pensionärid seisavad seal poes reas ja valivad, et kumb kahest makaronisordist on see parem ja maitsvam. Ja muidugi parim indikaator sellest, et inimesed on mingis plaanis nagu elule käega löönud: igal pool teede ääres ja muidu "mugavates" kohtades vedeleb täiesti uskumatus koguses prügi, noh Marokoga võrreldes see on muidugi nali, aga Eestis on asjad ikka üsna korras peaks mainima. Samas inimesed ise on kohati ikka toredad nagu igal pool mujalgi, üksiku mootorratturi käest ikka tullakse uurima et kust tulek, kuhu minek ja ega külm pole, nagu tavaliselt :) Ma muidugi üritasin siis seletada et Aafrikas tegelt on päris okei ilm praegu ja ega mina süüdi pole et ma Eestis sündisin, aga tundub et ega keegi seda väga tõsiselt ei võtnud, vaadati et poiss niisama ajab joga naljaviluks.

Järgmiseks õhtuks sai kuidagimoodi siksakitatud Braunschweigi lähistele, nagu ikka tavaliselt on, siis hommikupoole oleks võinud enamvähem iga 200m taha telgi püsti lüüa, siis hämaraks minemise ajal olin 8-realisel kiirteel keset lõputut linnastut. Tuli veel paarkümmend kilti edasi pressida ja siis õnnestus kuidagi käsikaudu leida mingi küngas, mille otsa viis pinnastee. Teeotsal oli küll ees tõkkepuu ja mingi silt selle kohta, kuidas selle künka otsas on metsloomadel hea ja rahulik elu, mida pole tore häirida, aga kuna tõkkepuu oli üles tõstetud siis otsustasin, et ega ükski normaalne metsloom nagunii ei viitsi nii järsust kaldast üles kõndida ja inimeste tarbeks võib alati lolli mängida et ma ei näinud pimedas silti, ei oska ühtegi keelt peale läti keele jne. Kuigi all orus oli üsna kuiv olnud, siis vaikselt olin jõudnud juba niikaugele, kus vertikaalsed pinnavormid kliimat muudavad, seega tõus oli üsna savine, libe ja üleüldse oli kogu see paik selline niiske ja ligane. Sakslane oli seal tipus muidugi metsa teinud ja traktoriga ringi sõitnud, see hajutas viimasegi mure neljajalgsete loomade pärast, küll aga leidus seal hulgaliselt öökulle, kes igaüks oma puu otsas huikasid.

Hommikul kohvi keetmise ajal sõitis mööda kaubik, redeliga katusel. Pidas kinni ja uuris et kas ma magasin siin, ma siis ütlesin kalanäoga vastu et magasin jah. Tüüp siis natuke mõtles ja küsis et kas kõik on ikka korras, ma umbes lonksasin kohvi ja ütlesin et pole nagu viga jah, ilus koht :) Natuke mõtles veel, et mida sellest kõigest arvata, aga ju siis otsustas et ohutu idioot on ohutu, soovis edu ja sõitis edasi. Ilmselt sinna siis viis mingi teine tee veel, sest see savitõus oli isegi valges ikka paras nikerdamine ja teisi värskeid jälgi seal polnud. Aga hommik oli tõesti ilus:

Ülejäänud päev oli vahelduv, palju paksu udu, vahepeal narrimiseks natuke päikest. Esimest korda hakkas tõeliselt soe, kuskil mäeveerul olnud külas paistis päike ja temperatuur ronis üle 20 kraadi. Teele jäi juhuslikult ka selline imeilus linn nagu Marburg. Kui muidu on saksa linnad sügisel sellised natuke tühjad ja unised, siis seal oli ilma Wikipediat lahti võtmatagi selgelt aru saada, et linnas peab tähtis ülikool olema - tudengid olid vaba päeva ja ilusa ilma koosmõjus kõik välja tulnud ja seltsielu kees igal tänavanurgal.

Õhtuks jõudsin Taunuse Rahvusparki Frankfurti lähedal. Kuna seal olid üsna ägedad loogelised teed, ilus ilm ja pühapäeva õhtupoolik, siis oli vist enamvähem kogu Frankfurt sinna välja tulnud oma kõikvõimalikke rohkem ja vähem hobisõidukeid tuulutama. Autode ja tsiklite rivi oli igal pool pea katkematu, leidus Ferrarisid, üks McLaren, tsiklite poolelt oli Hayabusa põhimõtteliselt nagu rahvapill. Samas kuna liiklus oli tihe, siis ega keegi nagu eriti sõita ei saanud, niisama patseerisid seal ringi :)

Kuigi seal pargis olid ka igasugu matkarajad, rattarajad, mudellennukite lennutamise platsid ja muud atraktsioonid, siis ametliku telkimisplatsi olid nad suutnud suht hästi ära peita. Lõpuks pärast mitmeid eksirännakuid kohale jõudnuna avanes huvitav vaatepilt: kuna ilmselgelt ei olnud see just väga populaarne koht ja maad ei saa raisata, siis olid praktiliselt mõtlevad inimesed poole platsist karjusega piiranud ja seal elasid sellised tegelased:

Olid hästi uudishimulikud, kui fotoka välja võtsin siis tulid kohe jooksuga uurima, et mis imelik karvutu loom see seal majandab. Ma ausalt öeldes siiamaani ei teadnud üldse, et veised joosta oskavad, aga selgub et oskavad küll ja päris kiiresti :) Kartsin natuke et äkki see pisike traat ei ole piisav heidutus, aga siis avastasin et sakslane oli pannud kohe ilusa sildi karjamaa ja telkla piirile veistele lugemiseks, mis ütles et vot siit maalt algab telkimise ala. Süda oli kohe palju rahulikum, sest kui silt võib napakale eestlasele vahel mitte mõjuda, siis ühele korralikule saksa veisele on see kindlasti kõvem argument kui mistahes karjus või aed.

Järgmisel päeval sai natuke varusid täiendatud. Eestist kaasa võetud proviant lõppes otsa. Plaanitud oli vedada 3 päeva normi, aga kuna pühapäeval on Saksamaa kinni ja see meenus mulle õnneks õigel ajal, siis sai 3-päevasest ratsioonist sujuvalt 4 ja ausalt öeldes ega eriti vahet ei tundnud. Selgus et Saksa kuivtoidud on fantastilised, isegi paremad kui need mis meil müüakse (muidu üldiselt üle-Euroopaliselt Eesti omad on ikka kõrgel kohal), ma ei teagi miks see nii erinev on sest tootjad on ju ikka samad. Sai veel siin ja seal ringi kolatud ning õhtuks Alsace'i poolele ära.

Prantsusmaa tervitas kohe korraliku vihmaga, iseenesest päris hea saavutus et niigi kaugele (pool)kuivalt jõudsin, aga muidugi kui istud pimedas bussipeatuses vihmavarjus siis see fakt lohutab vähe :) Seega sai süda kõvaks tehtud ja järgmiseks sihtkohaks sai Metzi Ibis Budget. Üldiselt pole need Ibised muidugi mingi eriline budget, vähemalt üksi reisides, aga noh samas nad on alati mugavalt linna servas, alati ühesugused ja beggars can't be choosers.

Muidu üldiselt on Prantsusmaale jõudes alati selline tunne nagu koju oleks jõudnud, kuigi ma nende keelt veel väga ei räägi, siis ma saan aru mismoodi nad mõtlevad, ma ei pea muretsema selle pärast et keegi liikluses midagi idiootset teeks, sest kõik on loogiline, teeviidad näitavad alati sinna kuhu sa minna tahad ja kõik inimesed oskavad sind kuidagi nagu meelitada või leida need kaks ilusat sõna, mis su tuju tõstavad. Näiteks hotelli ees hängis mingi noortekamp, kes vaatas mu majandamist tsikli kallal ja küsis et ega ma juhuslikult pole "see lõbus inglane sealt telekast", no loomulikult nad teadsid ise ka et ma pole, aga toredamat vastuvõttu on raske ette kujutada. Jah, ma armastan seda riiki :)

Kes ei tea, siis pildil paremal on Rillettes du Mans, väga populaarne ja maitsev lihatoode. Ma tavaliselt kannan seda kohvris ja määrin puhkepauside ajal näksimiseks saia peale, soovitan proovida. Eestis kahjuks ei müüda, peab ise tegema või importima.

Järgmisel päeval otsustasin teha kiirteepäeva, kuna ilm oli vilets ja lootsin et lõuna poole liikudel läheb äkki veidi paremaks. Paraku väga hästi see ei õnnestunud, sest kuidagi suutsin Lyoni eel ühe vale pöörde teha ja sattusin linnast mööduva tee asemel linna ümbritsevale ringteele, mis muidugi oli tipptunnile kohaselt korralikult umbes. Kiirteemaksudeks läks ka palju raha, ma ei olegi nagu siiani aru saanud, mis loogika järgi nad motikaid maksustavad - kohati tuleb ekraanile ilusti motika pilt ja hind on normaalne (kuigi mitte odav), aga kohati oled sõiduauto ja siis on ikka kohe päris valus. Ja kuigi kiirteid saab kenasti vältida ja kasutada samasse kohta viivat tavateede süsteemi, siis keskmine kiirus langeb seal kohe kuhugi 60 kanti (kiirteel 100) ja sügisel on päevad lühikesed.

Ühes parklas oli meeldejääv episood iirlastega, söön seal oma nuudleid ja tuleb suhteliselt hästi riietatud mees, küsib et ega ma inglise keelt ei räägi. Ma vastu et räägin ikka, siis ohkas kergendatult ja hakkas rääkima pikka lugulaulu sellest, kuidas tal varastati autost kõik dokumendid ja kaardid ära ja nüüd peab praamile jõudma et koju saada, ole sõbraks ja aita veidi, kodus kannan tagasi. Ma muidugi põhimõtteliselt kellelegi kunagi raha ei anna, seletasin siis et vot näe kahjuks sulli pole ja tee viib Aafrikasse, nii et iga sent arvel. Tüüp noogutab et saab aru, korra veel nagu hakkas lint otsast peale mängima a siis läks hoopis mingeid automajaga hollandlasi torkima.

Mul muidugi juhe koos, et no igat masti kerjuseid ja skämmimeistreid on elus nähtud küll, aga et endale sebida selleks Iiri numbritega auto ja kuskil Prantsusmaa kolkas õnne proovida, see tundub natuke ebareaalne. Samas kui sul on tõesti häda käes, siis mida fakki sa teed tasulisel kiirteel, mis kilomeetrihinna sujuvalt kahekordistab. Aga noh pikalt ei mõelnud, sularaha ma poleks eestlasele ka andnud, sõin oma toidu lõpuni ja hakkasin tsikli juures majandama.

Hakkan siis juba kiivrit pähe tõmbama kui tuleb teine tüüp, tere, ega sa inglise keelt ei räägi, ma olen iirlane. Mul umbes juba katus sõitis selle jutu peale, vastasin stiilis et klge poisid, kümme punkti suht usutava skämmi eest, aga su sõber siin just 15 minti tagasi käis küsimas. Selle peale oli tüübil keel suus ristis, et köh, mäh, misasja. Väikse selgitamise peale tuli välja et ta tahtis hoopis teada kuhu poole sõitma peab et Pariisi jõuda, et GPS ütles üles :) Selle peale olin muidugi lahkus ise, voltisin kaardi laiali ja näitasin siis variante. Küsisin ka igaks juhuks veel üle et ega sa ei tea midagi oma kaasmaalastest, kes nagu natuke hädas on, et äkki kuidagi sama seltskond vms, aga ei teadnud. Pärast vaatasin et olid suure automajaga kohale tulnud.

Täiendus aastal 2022, ilmselt ikka oli skämm, https://en.wikipedia.org/wiki/Irish_Travellers

Selles mõttes ma ei pea ennast just mingiks maailma navigatsiooni- ja reisibossiks, aga see on ikka ulme kuidas inimesed suudavad päise päeva ajal sattuda mingitesse täiesti jaburatesse olukordadesse. Et no jätan ühe seltskonna KÕIK krediitkaardid autosse või siis sõidan sadu kilomeetreid tulukeste järgi, nii et kui tulukesed ära kustuvad, siis enam ei tea ööd ega mütsi isegi sellest, millises gloobuse nurgas ma asun. Krt maailma parim Michelini kaart maksab bensukas 6€, sama palju kui võileib. Tagasitulles näiteks juhendasin üht prantslast, kes oli suutnud orgunnida hotellist endale poole Hispaania kaardi ja siis sõita sinna teise poolde, mida kaardil polnud.

Õhtuks jõudsin Rhône'i orgu. Mistahes GPS-ist täpsemini teavitas tõotatud maale kohale jõudmisest supermarketi kaubavalik, no blinn, ma pole vist korraga üldse nii palju veine ühes kohas näinud kui seal ainuüksi Cotes du Rhône'i oli (see on mu lemmikvein). Kuigi ettevalmistus oli eeskujulik, siis korraks võttis hapniku ikka päris kinni :) Kuna seal on maastik juba üsna mägine (vähe horisontaalset maad) ja asustus tihe, siis erilisi lootuseid metsikuks telkimiseks ei hellitanud. Alguses vaatasin välja ühe kommertskämpa jõe kaldal, aga kui juba lähedale jõudma hakkasin siis läks järsku maru külmaks ja niiskeks, mõtlesin et ega mäe otsas ju halvem ikka olla ei saa ja põrutasin üles. Mingi 10 kilomeetrit sai esimese käiguga ronida, siis umbes sama palju teise käiguga alla nikerdada ja siis veel natuke ronida. Hommikul kimas sealt samast mäest üks kahetaktiline roller üles nii et org kajas, Peugeot peab ikka oma kaubas üsna kindel olema, et neid garantiiga sinna müüa :) Võibolla muidugi oligi tehase katsesõitja, et kui juba Rhône'is vastu peab, siis kärab Viimsis kah.

Prantsusmaal on selline tore munitsipaalkämpade süsteem, kus hinnad on alati paremad kui kommertskämpades ja kvaliteet väga hea, lisaks kuna see on siiski munitsipaalköis mis lohiseb, siis tihtipeale unustatakse üldse raha küsima tulla. Kuigi on ka tõkkepuuga variante, siis levinud on see mudel kus lööd lihtsalt oma laagri püsti ja hommikul siis tuleb keegi raha küsima, kui tuleb. Väga mugav, kui saabud vastu ööd, kommertskämpades pannakse vastuvõtt kaheksast kinni ja hooaja välisel ajal on need tihtipeale üldse suletud. Leidsin siis ühe sellise, prantslane oli muidugi istutanud mõnusa pehme muru ja platsid hekkidega ääristanud, aga siis mingi uitmõtte ajel istutanud sinna ka kastanipuud, et telgis külje keeramine põnevam oleks :) Raha keegi ei tahtnud.

Järgmisel päeval sai natuke mägedes kaarutatud. Kuna ma varem pole päris mägiteedel sõitnud, siis tundus kõik nii vinge ja huvitav, reisi lõpuks oli mägedest muidugi vihane kopp ees :)

Sealkandis hakkas juba teisi mootorrattureid ka kohtama. Peab mainima, et kui tavaliste inimeste puhul tekitab see Eesti ikka natuke segadust, et odott kus maailma otsas see nüüd täpselt on (ja ega ma enam ei viitsi seletada ka, et Rootsi lähedal vms, sest esiteks ma ei tea neid prantsusekeelseid riiginimesid nii hästi ja teiseks fuck that, Eesti on Eestis mitte millegi lähedal), siis tsikliinimesed on ikka väga kursis juba, enamik on kas ära käinud või siis vähemalt Poolani jõudnud. Ja kohati juba küsiti ka et kas Maroko poole tee, sealkandis see pole enam nii suur vahemaa. Üks paarike uue Africa Twiniga oli eriti joviaalne, vahepeal juba tekkis tunne et natuke veel ja tulevad kaasa, et selline väike 5000km Twinide kruiis :)

Öö veetsin mahajäetud viinamarjaistanduse servas olnud metsatukas, esimest korda oli hommikul telgist välja ronides enam-vähem kuiv tunne.

Järgmisel päeval sõitsin mööda Prantsuse Vahemere-rannikut, ausalt öeldes oli üsna igav päev, lõputud turistiurkad, koledad rannad ja igav loodus. Vahemeri sai vähemalt ära katsutud, ujuma minna ei viitsinud.

Nägin järjekordset rändtsirkust, ponisid, kitse, laamat ja dromedari:

Kõigi loomasõprade rahustuseks olgu ära mainitud, et vähemalt selles külas olid tsirkuseloomad küll aukülaliste seisuses - mitme kilomeetri raadiuses oli täpselt kaks enam-vähem horisontaalsusele pretendeerivat ala, ühe peal olid nemad ja teisel jalgpalliplats :) Kõik teised loomad pidid mööda mäekülgi kõndima.

Ka pardid olid kohale jõudnud, linnukesed polnud veel lõunamaa päikesega harjunud ja kogunesid sildade alla ning muudesse varjulistesse kohtadesse:

Katalooniasse jõudes oli esimene plaan lihtsalt randa minna, aga võta näpust - randa polnudki, kaljud ulatusid otse veepiirini. Ja üleüldse oli seal Girona ümbruse nurgas horisontaalse maaga ikka eriti kitsas, isegi kõik majad olid mäekülgede sisse ehitatud. Fantastilised vaated, imeilus õhtu, aga telki panna pole absoluutselt mitte kuhugi.

Sant Feliu de Guixols:

Olin korraks kohe täitsa kimbatuses. Sõitsin siis mööda mäekülge tagasi üles, tõus oli kõige järsem seninähtutest, põhimõtteliselt teekonna ja kõrguse järgi arvutatud keskmine oli 10% lähedale, maksimum mis märk näitas oli 14%. Ehk siis 5km sõitu ja 500m tõusu :) Lootsin et mäe otsas on äkki mingi platoo, aga ega eriti ei olnud, iga maatükk oli selgelt kellegi oma ja mõned kandidaadid tuli välja praakida ka selle tõttu, et sinna viiv tee oli Twini jaoks liiga kitsas. Lõpuks leidsin käsikaudu ühe koha, kus keegi oli vist teinud ettevalmistusi majaehituseks, aga see oli mingil põhjusel pooleli jäänud, superkergendus. ‌‌

Muideks see puu, mis oma lehed nii vastutulelikult telgialuseks puistanud oli, peaks olema loorberipuu. Ma varem ei teadnud, et loorberilehtedele on päriselt ka võimalik puhkama heita, arvasin et see on selline võimatu kõnekäänd nagu sõelaga vee kandmine vms. Aga nüüd on tehtud :)

Reisi Hispaania osa oli ausalt öeldes natuke igavam kui ma lootsin, aga eks oma rolli mängis ka see, et sihtriik ei olnud enam teabmis kaugel ja mägedes kruttimisest hakkas natuke kõrini saama. Aga olgem ausad, kogu see Vahemere rannik on üks paras urgas kah, lõputu turistiurgaste rida ja siis alternatiivina ülikallis kiirtee risti läbi. Tegin ühe hotellipeatuse Alicante'is ja tuiasin seal natuke ringi (parajasti oli reede õhtu, temperatuur oli 25 kraadi ja elu kees), aga kuidagi nagu ei osanud selle linnaga see hetk suhestuda. Eks linnadesse saab ka lihtsamal moel minna.

Siis üks öö möödus Aguilase lähedal mäe otsas, jahimehed olid sinna mingi täpselt Twinile sobiva tee teinud:

Viimase öö veetsin Marbella lähedal, seal oli üks paariruutkilomeetrine org majade ehitamiseks ette valmistatud, teed sisse lükatud, osa teid isegi asfalteeritud ja natuke kanalisatsiooni paigaldatud. Aga siis oli miski teisiti läinud kui plaanis ja kõik see ilu seisis niisama ja lagunes. Keegi oli ikka päris soliidse hunniku raha kulutanud selleks, et ma saaks tulla ja seal mugavalt telkida :)

Kokku loendasin seal umbes 60 majakohta ja siis kolm maja. Kõrvalorg samas oli öösel üks suur tuledemeri. Vastu õhtut hakkas veel orust kostma südantsoojendavat kahetaktilise lõugamist ja 5 endurosõitjat põrutasid mööda, ei tea kas ei oleks tahtnud ise ka seal KTM-iga natuke kangutada, ei tea :)

Seal viimases orus sai kahjuks niiskus kaamerast võitu ja see mõnda aega ei töötanud, õnneks kuivas mõne päeva pärast jälle ära, aga piltide osas on nüüd siin väike auk.

Marokosse jõudmise päev algas lühikese sõiduga Algecirasesse ja praamipiletite ostmisega. Vastavad putkad on juba mitusada kilomeetrit varem kiirtee ääres, linnas sees jne, ja hinnad on igal pool samad. Aga ausalt öeldes ma ei teagi, miks neid putkasid peetakse, sest sama hästi saad pileteid ka sadamast osta. Sadamas on elu väga rahulik, pargid lihtsalt sõiduki parkimismajja (45 minutit on tasuta), jalutad müügisaali ja siis valid sobiva firma ja ülesõidu sihtkoha ning aja. Mina valisin sihtkohaks Tanger Med-i, sest eelinfo kohaselt on nii Ceuta kui Tanger Ville kaudu piiriületus keerulisem ja muidu ka peavalu rohkem, Med-is on kõik hea rahulik ja kiirtee hakkab põhimõtteliselt sadama väravast, ei pea hakkama seal kohe navigatsiooniga hulluks minema. Piletid ostetud, jäi üle ainult tavaline check-in ja laeva väljumist oodata. Laevalt nägin delfiine, äärmiselt ilusad olid.

Siinkohal on vist paras aeg rääkida Marokos reisimise lahutamatust osast, inimestest kes tikuvad ligi ja katsuvad sind meelitada midagi ostma. Mõttes nimetasin neid Pähemäärijateks, ehk lühendina PM (haha, nali muidugi, tegelikkuses oli see sõna loomulikult T**apead ehk lühendina TP). Tihtipeale arvatakse ekslikult, et need ongi selle kauba või teenuse müüjad, aga tegelikult ei ole ühel endast lugupidaval TP-l mitte mingit poodi või muid sidemeid mingi ausa äriga, tema eesmärk on "aidata", vedades sind lihtsalt mõnda olemasolevasse kauplusesse või kasvõi tasuta parkimiskohale, noh ja siis ilmselt selle eest tippi küsida (ma täpselt ei teagi tegelt endiselt mis lõpus saab). Üldiselt ausad marokolased põlgavad seda kõntsa südamepõhjani, otseselt küll kätt ette ei pane kui TP tõesti mõne kliendi toob, raha on raha, aga kui sa ilmselgelt jõuad leti äärde oma auru all ja TP lihtsalt ripub sabas, siis käratatakse tolgus kohe eemale ja aidatakse sind igakülgselt temast lahti saamisel. Tanger Med on eelkõige kaubasadam ja seal on kõvasti vaeva nähtud, et TP-sid väravast sadama alale mitte sisse lasta, seega vähemalt esmakordsel reisil soovitan seda sadamat igati. Mulle üks küll üritas tasuta tolliblanketti müüa, aga see oli tühiasi.

Piiriprotseduurid olid üsna lihtsad, ma kujutan ette et Eestisse on raskem sisse saada. Kõigepealt pead laevas täitma immigratsioonikaardi ja saama passi templi oma Maroko isikukoodiga, seejärel laevast väljudes see sama tembeldaja kontrollib veelkord passi, siis kontrollib passi politseinik putkas (ma esimese hooga panin küll otse tolli kuna tollitöötajatel olid uhkemad mundrid, siis saadeti viisakalt tagasi) ja lõpuks tollis täidad sõiduki kaardi ja vajadusel näitad pagasit. Sõiduki kaardist on kolm koopiat, millest 2 tuleb läbi tule ja vee ja pussnugade IGAL JUHUL piirile tagasi tuua, see on ulmeline jama mis juhtuma hakkab kui seda ei tee :) Natuke oli küll nalja sellega, et arvuti ei tunnistanud nii lühikest registreerimisnumbrit nagu Eestis tsiklitel on, tüdruk siis kurva näoga maadles sellega ja küsis et kas tõesti ongi ainult kaks numbrit ja tähte, ma muidugi jälle kalanäoga ütlesin et jah, nii on Eestis kombeks. Uuris siis passi ja leidis sealt et ahaaaa, aga siin on kirjas et XRV750 (mis on tsikli mudelinimi), mul hetkega kõhus jahe et kirjutavadki nüüd mingi joga deklarisse ja pärast tagasi tulles seleta kaks päeva et sa dromedar pole, seega astusin otsustavalt vahele ja ütlesin et ei, tulge palun välja ja vaadake, kaks numbrit ja tähte, maniere Estonien, blin. Uuris siis pikalt 15 tähega euroriba, ohkas ja kutsus kuskilt mingi ülemuse :) Aga kuidagi nad selle ordinaatori seal ikka kambapeale ära petsid ja boonusena ei pidanud isegi ühtegi kohvrit lahti tegema, kõrval itaallaste autot ikka moepärast natuke puistati. Üleüldiselt EL-i pass ja registreerimisnumber on kohalike ametnikega suhtlemisel ikka kõva valuuta, selles veendusin veel hiljem mitu korda, eks see on selge ka et ega Eestit keegi ei tea, aga nende põhimure on hetke maailmas vähe teisel suunal toimuv liikumine.

Sadamast välja saanuna olid TP-d muidugi kohe vastas, eks ma natuke pabistasin ka ja tahtsin enne aklimatiseeruda kui nendega silmitsi minna, nii et raha vahetamine ununes täitsa ära. Kiirtee maksuputka õnneks aktsepteeris ka eurosid, küll 10:1 kursiga (õige on vist 11) aga no pisike mure.

Kuna päev hakkas vaikselt õhtusse jõudma, siis hakkasin kohe ka ööbimiskohta otsima. Üldiselt on Maroko metsiku telkimise osas üsna raske maa, põhja pool on iga viimanegi jalatäis maad üles haritud ja ega lõuna pool see ka päris nii ei ole et keerad kuhugi vasakule ja oled rahus, igal pool hängib keegi ringi. Mõtlesin et läheks randa, Asilah'st lõuna pool näitas kaart et natuke võiks nagu ruumi olla, ja oligi. Polnud küll päris metsik rand, vaid pigem selline üleni prügiga ära lagastatud populaarne suvituskoht, aga kuna hooaeg läbi siis oli inimtühi ja Twiniga muidugi sai mõnusalt sügavale puude vahele sõita, et mitte päris 360 kraadi raadiuses nähtav olla. Igal pool kasvasid metsikud palmid ja liiv oli päris mõnus, seega ideaalne. Telk püsti ja magama ära, oleks pilti teinud aga fotokas oli endiselt rivist väljas ja mõtlesin et ah küll hommik on õhtust targem.

Sain umbes 3 tundi kosutavat und kui järsku läks väljas valgeks ja mingi 4 liikmeline seltskond jäurab õues prantsuse keeles. Pistan siis pea välja ja no alguses kohe väga aru ei saanud et milles üldse keiss, mingite suva kalkarite kohta nägid nad natuke liiga asjalikud välja ja samas mingeid politseile viitavaid vorme vms ei paistnud. Unesegase peaga oli raske jutust aru saada kah, marokolased ju räägivad prantsuse keelt umbes nagu soomlased inglist, selle vahega et omaarust on nad selles väga osavad ja ei saa aru miks turist aru ei saa :) Kästi riidesse panna ja välja tulla, selle ajaga mis pükste otsimiseks kulus panin ikka mingil määral pildi kokku ja torkasin neile välja saanuna ilusti passi hambusse. Alguses nad muidugi keerutasid seda igatpidi (neil neetud uutel passidel on ju isikuandmete leht eraldi, mitte kaane küljes), aga kui lahti raalisid, et mis loomaga tegu siis toon kohe muutus. Hakkasid epistlit lugema, et tegu pole üldse turvalise kohaga ja normaalne inimene üldse ei maga õues sellise ilmaga (22 kraadi), et Marokos on kämpinguid iga nurga peal. Ma siis tõmbasin kõrvad lonti ja ütlesin et ma just täna saabusin ja pime on, ei näinud et ükski lahti oleks olnud (mis oli tegelt täitsa tõsi, mitte et mul oleks plaan olnud sinna minna). Tüübid siis rahunesid täitsa maha ja selgus et nad olid tegelikult kohe näinud kuidas mingi lollakas randa keerab, aga ega eks-sissi metsast ju niisama lihtsalt üles ei leia ja niimoodi nad olidki 3 tundi lihtsalt kamminud kogu randa läbi :) Eks nad ilmselt ikka mingid piirivalvurid või politseinikud olid, sest politsei kohalolu on Marokos täiesti ebareaalselt suur, enamvähem samas suurusjärgus mis TP-de oma.

Paraku pour votre securitee (tõlge: mitte minu vahetuse ajal) pidin ma sealt siiski jalga laskma, purjetasin siis kurvalt juhatatud kämpinguni ja maksin kirvehinna (7€) et saaks öö lõpuni magada ja duši all käia. Kämping oli ikka valus urgas, samal platsil jalutasid kanad ringi ja kukk kires pool ööd, anoh vähemalt turvaline :)

Järgmisel päeval oli esiteks muidugi vaja käia supermarketis ja siis organiseerida endale mobiilne nett. Viimane maksis 1€ gigabaidi kohta, aga kahjuks läks seadistamisega midagi nässu, nimeservereid ei leitud paar päeva hiljem enam üles ja jäi ainult Facebook, anoh asi seegi. Ülejäänud päev möödus vahelduva eduga Fes-i poole kruiisides, ilm oli soe ja elu muidu ilus, ainult see loodepoolne nurk oli tõsiselt igav. Lõputu põllumaa ja sõnnikuhais, ei mingit päris loodust. Tegin kohustusliku pildi sellest, kuidas Africa Twin omanimelisele mandrile jõudis ja vahtisin niisama eluolu.

Loomadest olid valdavad eeslid, keda kasutati seal vist küll kõikideks võimalikeks töödeks :) Toredad tegelased.

Fes-i lähistel kleepis end sappa järjekordne TP, ja kahjuks ma pidin kaardi uurimiseks seisma jääma ning temaga vestlusesse laskuma, aga peab mainima et see oli vist ainuke kord kui neist mingit kasu ka oli. Nimelt tüüp vaatas et ma vist olen kämpingu peal väljas ja hakkas seletama et Fes-i piirkonnas on kaks kämpingut, üks neist on väga hea ja lähedal, teine aga maru kaugel ja valus urgas. Ma siis kirjutasin mõlemad nimed üles, teise oma sellel ettekäändel et kindlasti sinna ei satuks, kruvisin oma kaardi kokku ja panin jugama. Tüüp natuke üritas eessõitjat mängida ja mind "õigele teele" juhtida aga no eestlane on ju loll, see ei saa aru kui hea inimene tahab talle midagi näidata. Tee viis loomulikult sinna teise kämpasse, mis asus Ifrani lähedal, see on juba otsaga Atlases. Noh ja pettuma ei pidanud - see oli väga soliidne asutus, sõbralik omanik, korralik duširuum ja muidu meeldiv koht kus öö veeta. Kõrgus merepinnast oli mingi nõrk 1570m ja temperatuur ikka 17 kraadi :) Ja maksis 4€. Ma ei tea ausalt öeldes, mis värk neil sellega on, aga ka seal kämpingus olid kanad, lisaks 4 kassipoega ja koer. Imetajad tegutsesid suhteliselt isemajandaval režiimil, ühe asuka juurest teise juurde käies ja nunnut nägu tehes, vastu jalga hõõrudes, sobival hetkel näugudes jne. Ega loomgi loll ei ole, saab kenasti aru et kes turistidega kokku puutub, sellel on hea elu :)

Lihtsalt vahemärkusena olgu mainitud, et tegelikult ei õnnestunud nende TP-dega alati nii sujuvalt ja badassilt hakkama saada, mõned korrad suutsid nad mu hingerahu ikka veidi loksutada ka. Midagi otseselt hullu ei olnud, enesevalitsust ei kaotanud ja kahju ei sündinud, lihtsalt kui tahad seisma jääda et näiteks tsiklil midagi kontrollida või sättida, lihtsalt midagi hamba alla panna vms, siis seda on suht raske mõttestatult teha kui mingi tolgus koguaeg jalus seisab ja oma katkist plaati pläriseb. Eriti tüütu on, et osad lapsejõugud on ka ameti selgeks õppinud - kui muidu on kokkupuuted külalastega alati väga positiivsed, siis selle näeb kohe kaugelt ära kui tegelased tulevad ebasiiraste nägudega pilti tegema vms, ja kohe läheb jutuks et äkki veidi raha, äkki seda, äkki toda. See teeb lisaks tüütusele veel kurvaks, Maroko on Aafrika mõistes rikas riik ja mingit puudust seal küll keegi ei kannata, lapsed käivad kõik ilusti koolis, kõigil on telefonid jne. Ei saagi aru millest see haigus neile pähe hakkab.

Järgmisel päeval ületasin esimest korda Atlase, altimeeter muudkui kruvis ja kruvis, maksimum oli vist 2200m ja seda asfaldilt lahkumata. Mõtlesin juba et soh, tulebki 3000 nüüd ära, kuni nägin lõpuks seda kolmetuhandest mäge ja tipus oli lumi :) Siis mõtlesin et ah, kaks tuhat on ka tore kõrgus. Lumi on sealkandis täiesti reaalne asi, teedel on lumeväravad ja kõrgemates kohtades need kepid teeservas, mille järgi sahk lükata näeb. Vaated olid muidugi võimsad, niipalju kui tekkis kallutamise vahepeal mahti neid imetleda.

Kuna fotokas oli endiselt rivist väljas ja Yi-ga pildistamine on selline paras crapshoot, siis keskendusin filmimisele ja eriti pilte näidata ei ole. Kuna mägiteid oli selleks hetkeks juba päris palju kangutatud, siis oli see esimene elevus ka juba ammu möödunud, kujunes rohkem transiidipäeva moodi välja.

Õhtul käisin Erfoudis esimest korda kohalikku sööki proovimas, natuke läks küll lappama sest Tajine'i eriti ei tahtnud ja neil vist muud asjad olid otsas või ma ei teagi mis see probleem täpselt oli, aga lõpuks sain põhimõtteliselt šaslõki friikatega :) Liha viis keele alla ja friikad tegelikult polnud ka üldse halvad.

Kuna seal restos käimine võttis oma aja ja vahepeal jõudis pimedaks minna, siis oli kämpingusse jõudmine natuke vaevaline. Ma küll olin linna sisse sõites silti näinud ja meelde jätnud, kus see asus, aga pimedas ei olnud seda kohta enam nii kerge leida ja takkatipuks hakkas tsikli elekter jukerdama, tuled vilkusid ja mootor ei tahtnud käia. Õnneks juhtus kämpingu omaniku sõber autoga mööda sõitma, vaatas et vaevalt see loll siit midagi muud otsib oma vilkuva vokiga, võttis mind sappa ja juhatas kohale :) Kämping oli superluks, maksis küll 7€, aga oli ka seda väärt. Palmid, toolid-lauad, korralik dušš ja ei mingeid ringi tuiavaid kanu.

See viimane oli muidugi nali. Kanad olid kenasti olemas, aga kukk oli õpetatud kirema punktipealt kell 6, mitte vahetpidamata nagu madalama otsa kämpades. Asi seegi.

Hommikul remontisin logiseva kaitsmepesa ära, pakkisin talvevarustuse lõplikult kokku, sõin samas restos hommikusöögiks omleti, tankisin nii paagi kui varukanistri täis ja põrutasin lõunasse. Ees ootas Sahara. Lõpuks ometi.

The places where us old farts went in with similar bushy-tailed attitudes and came out with ashen-faced, eyes barn-door wide and with fifty new words for “pucker.” -- http://www.dadhacker.com/blog/?p=1188

Kõrbetee ehk piste algas sellisest külast nagu Taouz. Sinna jõudsin kenasti kohale, aga seal on üks pisiasi, mida ma sel hetkel veel ei teadnud - nimelt kuna kõrb on siiski enamvähem igas suunas sõidetav ja "kõrbetee" on pigem selline üldine liikumissuund suurematest takistustest mööda, siis puudub sellel konkreetne algus ja lõpp. Lihtsalt külas viib iga maja juurest väike rada, mis siis natuke eemal koonduvad natuke suuremaks rajaks, mis omakorda võib suvalisel hetkel jälle hargneda ja koonduda vastavalt sellele, kustkaudu keegi parajasti sõita tahtnud on. Ehk siis selline üsna stiihiline värk. Samas kuna neid teid kasutatakse siiski mitte niisama lõbusõiduks, vaid ikkagi mingite loogiliste punktide vahel liiklemiseks, siis tegelikult pole päris ära eksimist karta - iga jälg viib ikka lõpuks kuhugi välja, iseasi kas see on koht kuhu sa algselt plaanisid minna :)

Otsin siis seal külas edasi-tagasi sõites seda puuduvat "kõrbetee algust" ja järsku peatab mind üks väike mees. Küsib kenasti inglise keeles, et kas ma olen eksinud ja mida ma ülepeakaela siit otsin :) Seletan siis, et vot tahaks nüüd sinna piste'i peale saada, aga ei oska, tüüp selle peale teeb pausi, vaatab mind, vaatab tsiklit ja vangutab pead. Et rada on väga raske, kas ma olen ikka päris kindel? Et sedasi üksi? Ma muidugi jauran vastu, et ei ole üldse milleski kindel, aga no selleks sai nagu siia 5000km kaugusele tuldud ja niisama tagasi keerata oleks ka nagu narr.

Rääkisime siis veel mõnda aega, et mis takistused selle minu valitud tee peal on ja kuidas neist mööda saab, põhiasi oli üks suur jõgi, mis tõi talvel mägedest palju liiva kaasa ja muutis mitmed välja kujunenud teed läbipääsmatuks, noh ja siis ta niisama mokaotsast pakkus, et äkki ta juhatab mind vähemalt sellest jõest mööda. Ma muidugi olin kohe whoop-whoop selle idee peale, sest noh selleks ajaks oli juba nähtud, millise vilumusega kohalikud seal tsiklitega ringi põrutavad ja sellist võimalust sõitu õppida oleks olnud äärmiselt rumal mööda lasta. Mõne aja pärast otsustas Mohamed (mis oli selle mehe nimi), et päikese käes on ikka halb neid asju arutada ja üldse tal on kodus parem kaart kust asju näidata, nii et siirdusime tema koju.

Kodus muidugi esimese asjana ei hakatud üldse tormama, sest kesse ikka tühja kõhuga asju arutab. Kõigepealt kaeti laud, pakuti teed ja suppi, ning siis hakkas Mohamed näitama pilte teistest Euroopa tsiklisõitjatest, keda ta kõiki juhatanud on :) Eks ma juba tegelikult kohe haistsin seda, et ta ajab suurtest tsiklitest natuke liiga asjatundlikku juttu, aga selgus et tsikligruppide giidiks olemine ongi tema töö, või noh vähemalt üks nendest. Jackpot.

Põhimõtteliselt oleks minupoolest võinud kohe käed lüüa ja minema kimada, aga miskipärast oli Mohamed otsustanud selle näkkiva kala aeglaselt sisse kerida, nii et vestlesime seal oma tund aega veel maast ja ilmast, aegajalt jälle leppisime kokku mõnes detailis, et kui kaugele ta mind juhatab, siis jälle rääkis ta kõrbest, siis küsis selle kohta et kuidas mu senine reis möödunud on jne. Korraks läks jutt ka TP-de peale, noh ja siis ma kurtsin et siin ei oska ju ühtegi päris inimest üles leida, jutt on küll kõigil ilus et lähme, teeme, ma näitan jne, aga pärast lõpetad ikka kuskil dromedari seljas düüni taustal pilti tehes. Selle peale kurtis Mohamed, et ta inglise keel ei ole väga tugev, et kas ta võib mõne sõna prantsuse keeles öelda. Mõne sõna öelnud, vabandas ta uuesti et ka see keel ei tööta väga, ja lõpetas sajatamise araabia keeles :) Ma tundsin talle siiralt kaasa, sest isegi raske on ette kujutada, kui keeruline on ausal inimesel seal maailma lõpus sellistes tingimustes äri ajada.

Viimase asjana täpsustas Mohamed veel hinna, et sõit linnulennult 100km kaugusele tema sõbra majutusasutusse maksab 130 raha ja põhimõtteliselt ta võib mind viia ka nii lähemale kui kaugemale, aga tema arvates see oleks selline hea keskmine distants algajale, et pärast seda saan ma ise otsustada kas sõita veel või minna mööda suurt teed tagasi põhja. Ma muidugi olin hullemat kartnud ja nägu lõi numbrit kuuldes kohe särama peas, mille peale härra kratsis natuke kukalt ja siis mokaotsast poetas et see on ikka eurodes siis, mitte dirhamis :) Ma vastasin siis umbes et sain aru jah, ma olen loll küll aga mitte päris nii loll ikka.

Järgmist viit tundi Tafraoute'i on väga raske isegi kirjeldada, see oli kõike seda millest ma unistanud olin, korda kümme. Oli kergemaid sahistamise lõike, umbes meie kruusateede sarnaseid, oli kivide vahel nikerdamist, oli kõikvõimalikke täiesti tundmatuid pinnaseid, millele ma ei oska isegi nime anda ning mille omadused tuli lihtsalt püüda välimuse järgi meelde jätta, oli liiva, oli tõuse, oli äkkpidurdusi, hüppeid, täisgaasil lajatamist, põikeid ümber põhjatute lõhede näiliselt sileda pinna sees, KÕIKE! Mohamed hoidis ees asjatundjana sellist parajat tempot, alguses aeglasemat ja siis kui vaatas et ma ikka püsin sabas siis kruvis vaikselt juurde, nii et ringi vahtimiseks või üldse mõtlemiseks ei jäänud ühtegi hetke. Iga sõidujoone valik oli oluline, igat takistust pidi võtma väga hoolikalt, iga sõiduviga sai kohe ära karistatud. Ja no kui tuli korraks paus või muidu rahulikum hetk, siis istud seal ja katus hakkab kergelt sõitma, et oot misasja, ma põrutan nagu päriselt ka kohaliku instruktori juhendamisel läbi Sahara kõrbe? Bucket list.

Kõrbes sõitmisel ja orienteerumisel on tegelikult oma loogika, mille õpib üsna kiiresti ära. Näiteks üks põhiasi on pidada silmas künkaid ja neilt alla tulevaid voolusänge, sest koos veega tuleb alati alla ka igasugu jama, alates kividest ja lõpetades igasugu mudalaadsete toodetega. Umbes sama teema on suuremate jõgedega, enamuses kõrbest pole üldse mingit liiva, aga liiv satub sinna mägedest koos jõega kevadise suurvee ajal, seega jõgesid tuleb alati ületada risti ning soovitavalt sellises kohas, kus vool on kiire, ehk siis näiteks kahe künka vahel. Ka teerajad ei jookse päris suvaliselt, nende kulgemisest saab teha järeldusi eesootavate takistuste kohta - kui rada hargneb paljudeks õrnadeks teedeks, siis võib rahus peale väänata, ohtusid ei ole. Aga kui paariks-kolmeks selgemaks, siis on järelikult ees mingi takistus, mille kõige kergema ületamisviisi osas on kohalikel paar-kolm erinevat arvamust :) Ja nii edasi.

Tehnilisi probleeme oli õnneks vähe, kohe alguses õnnestus ühel hüppel ära kaotada tagakohver, aga see oli puhas kodutöö praak. Ma olin plaaninud küll sinna paremad poldid panna, aga lihtsalt unustasin. See sai paigaldatud nipukate ja rihmaga ning kestis koduni. Korra läks liivaaugus ka mootor keema, aga see oli tühiasi, jahtus maha ja töötas edasi (ja nagu öeldud, kus on liiva, seal on kuskil ka vett). Mohamed sai jagu oma siduritrossist, aga tal oli ettenägelikult varu kaasas ning ka kõik vajalikud tööriistad.

Tegime ka paar puhkepeatust, härra muidugi muretses et ega kauge külaline kuumuse käes otsi andma ei hakka ja valas mind kenasti jõeveega üle. Seletusi selle kohta, et 32 kraadi pole nagu mingi eriline kuumus, eriti arutlusele ei võetud. Pärast seda hakkas mul hoopis külm, kuni särk jälle ära kuivas :)

Pilte eriti teha ei jõudnud ega jaksanud ausalt öeldes üldse jännata sellega see hetk.

See esimesel pildil olev düün on tegelikult Erg Chebbi enne Taouzi, kuhu mul algselt ei olnud mingit plaani minna, aga mõtlesin et teen selle pildi ikka ära kui ta juba teeäärde jääb. Maapind on täis paksult prügi ja TP-d varitsevad saaki:

See on kahjuks ainus pilt, kuhu Mohamed ise ka peale jäi (see pudeliga tüüp), ta kuidagi alati astus nagu kõrvale või eemale kui ma toru tõstsin, aga no kavaldasin lõpuks ikka üle :) Pilt on tehtud umbes poolel teel, tema sõbra auberge'is. Eks distantsid on sealkandis pikad, niisama oma lõbuks keegi ringi ei liigu ja iga kord kui kuhugi asja pärast minek on, tuleb ka tuttavate juurest vähemalt kümneks minutiks läbi astuda ja uudiseid vahetada. Eriti kui sõbral on selline mõnus varjuline kohvik :)

Õhtuks jõudsime Tafraoute'i, kus ootas ees väga uhke öömaja ja õhtusöök. Üldiselt mul on tunne, et see auberge on nähtus, mis on kujunenud välja enne välismaa turistide pealevoolu, ilmselt siis mõte on selles et ka mootorsõidukite-eelsel ajal vajasid ühest kohast teise liikuvad inimesed öömaja ja nüüd nad lihtsalt käivad natuke ajaga kaasas, mitte ei ole ehitatud otsast lõpuni eurooplase poputamiseks. Igatahes suhtumine on hoopis teine kui eelmistes ööbimiskohtades, sa oled küll tore külaline, aga ei mingit ülepakutud pugemist ja "hoolitsemist". Ma näiteks ütlesin et tahaks telgis magada, sest toas on tõenäoliselt liiga palav ja nii ka kohe jäi, mis siis et toad olid uhked ja tühjad. Kõik tundus nagu "päris", ei oska seda paremini kirjeldada, aga terav kontrast senisele reisile.

Õhtul siis istusid mehed ümber laua, jõid teed ja arutasid maailma asju, mina lihtsalt kuulasin arusaamatus keeles jutuvada ning nautisin olukorda ja atmosfääri. Sain veel kiita, et kuigi põhjamaa poiss siis taipasin ikka liivas korralikult peal hoida, mitte ei mänginud gaasiga suts ja suts. Ma siis näitasin Männiku pilte, et tegelikult meil on ka natuke liiva, selle imejutu peale olid kõigil kohe kulmud kõrgel :)

Järgmisel hommikul oli aeg äsjaõpitud oskusi praktikas rakendama asuda, Mohamed näitas teeotsa kätte, andis veel nõu düünidest mööda saamiseks ja oligi hüvastijätu aeg. Ma südamest loodan, et see ei jää meie viimaseks kohtumiseks, ta on fantastiline inimene ja eepiline mootorrattur.

Kui keegi sinnakanti satub ja kõrbes seigelda tahab, siis telefon on +212 670 359 092, mail desert.raid.sahara@gmail.com ja kodukas http://www.desert-raid-sahara.com/en/index.html , soovitan soojalt.

Esimene pool päevast oli tegelikult üsna igav lajatamine, kuigi ma natuke pabistasin liiva pärast (Mohamed ütles et seal on "natuke liiva", mis tema maailmas on umbes "vast alla 5km"), siis polnud seal suurt midagi. Ainukese vähe ausama liivaaugu sisse olid mingid tüübid oma maasturid ära parkinud ja sebisid seal ümber, noh ja kuna kohe oli ju vaja näidata, miks kaks ratast on rohkem kui neli, siis võtsin hoogu ja põrutasin sealt läbi nagu telereklaamis. Üldse see lõik tundus olevat populaarne maasturisafaride jaoks, enamvähem sile ja sirge tee, aga saab ilusaid pilte ja üleüldise tunde kätte, et misasi see kõrb on.

Kuna ma ikka vahel vaatan neid 4x4reisid.ee saateid ja iga kord on nad milleski esimesed, siis ei saanud ka alla jääda: teadaolevalt olen ma nüüd esimene eestlane, kes on söönud oktoobrikuus Sahara kõrbes Rootsi piparkooke :)

Jäi aega ka selfiede jaoks:

Zagorasse jõudes tegin kiire tankimis- ja veepeatuse, kuigi kõrva ääres pinisev TP ajas veepudelite lugemise sassi ja ostsin ühe vähem kui pidanuks (mul reegel oli 4,5l tarbimiseks ja 1,5l tagavara), siis tegelikult olin ma natuke ülevalmistunud ja polnud hullu. Tagasi lõunasse ja Tagounite'ist nina jälle lääne poole.

Alguses oli piste üpris korralik ja hoolitsetud, meenutades väga korralikku kruusateed. Ausalt öeldes olin isegi pettunud, sest Mohamed lubas seal teel "korralikku offroadi" ja hakkasin juba mõtlema, et äkki oli jälle "mitte minu vahikorra ajal" ja näitas meelega lihtsamat teed.

Kõik muutus, kui teeääres oli mingi istandus, kuhu see korralik tee ilmselgelt viis, ja edasi muutusid teeolud hetkega.

No ja siis veel natuke maad edasi muutusid teeolud veelkord hetkega.

Kivikõrb on selles suhtes kõige raskem teekate, et fookus siirdub tahes-tahtmata sõidutehnika pealt mototehnika vastupidavuse peale. Mitte et seal kerge sõita oleks, tee peal on igasugu pinnavorme piisavalt et mitte end lõdvaks lasta, aga lisaks tuleb jälgida teravaid kive, pehmemaid kohti ja takkatraavi raputab see pidev vibratsioon kõik asjad korralikult läbi. Alguses oli maapind veel suhteliselt tasane, aga üsna varsti tõmbusid mäeahelikud kahelt poolt teed niipalju kokku, et sõit oli põhimõtteliselt pidevate tõusude ja laskumiste jada - sõidad hooga mööda lahtisi kive üles, võtad korraks hoo maha, planeerid laskumise selliselt et ühest küljest mitte käbla käia ning saada mööda ja üle oru põhjas olevast läbust, ja siis peab teisest küljest veel jääma piisavalt hoogu et järgmisest tõusust kohe jälle üles saada.

Vahepeal tuli läbida ka jõeorge, vett küll palju ei olnud, aga jõgi oli kulutanud kaldad astmeliseks. See tekitas probleeme just tõusudel, rekord oli vist esiratta tõstmine järjest 4 või 5 astmele, ühe hingetõmbega, sest peatumise korral olnuks ainuke variant alla tagasi sõita ja uuesti proovida. Samuti olid kivid üsna libedad, kuna Eestis pole sellist lamedat kivi, mille peal sõita, tuli jälle kõike töö käigus meelde jätta.

Noh ja lõpuks tuli meeles pidada ka seda, et lähim teadaolev asustus on 50km kaugusel, mobiililevi pole ja loodusel on sinust täiesti ükskõik. See kivi, mille otsas sa oma jala murrad, on seal vedelenud 1000 aastat ja vedeleb ka edasi 1000 aastat pärast seda, kui sa oled ammu mullaks tagasi muutunud. Ma pole näinud paremat kohta mootorrattasõidu õppimiseks, sest seal lihtsalt pole kohta egole, arutule lajatamisele või muidu oma võimete ülehindamisele. Sõidad õpiku järgi nii nagu peab sõitma, ei muutu laisaks, ei istu maha, kasutad kõiki oskusi milles oled kindel ja kui enam ei oska või olukord muutub, siis paned kohe jalad maha, jalutad kõrval või otsid parema tee. Eks muidugi kergema rattaga oleks kergem olnud, aga samas erilist vahet pole, ka kõige teravama kirve jaoks on kõrbes kivisid piisavalt korda kümme.

Sellest päevast mul eriti pilte pole, kuna seda on üsna raske pildistada nii et huvitav vaadata oleks. Küll aga tegin lõbusamatest kohtadest kiivrikaameraga videosid, kokkuvõte on siin.

Mul on juba traditsioon, et iga reisi kõige kaugemas punktis annab Twinil mingi oluline elektrisüsteemi osa saba. Lootsin küll salamisi, et kaitsmepesa remondiga on needus maha võetud, aga päev läbi vibratsiooni nõudis oma ja ühel suhteliselt vastikul tõusul oli järsku gondli vahelt suits väljas ja mootor tumm. Krahmasin kähku võtme välja, õnneks suitsemine lakkas ja sai hakata uurima, et mis siis seekord pekki läks.

Pildi pealt tundub üsna horisontaalne maa, tegelikkuses mitte niiväga :)

Süüdlaseks osutus süütelukk, mis oli kuidagi nii vahval moel otsad andnud, et vaikselt sulatas juhtmeid, aga kaitset välja ei löönud. Kuna päike hakkas loojuma, siis enam pikka mõtlemist ei olnud - tegelikult olin alguses plaaninud ka kõrbes üksi ööbimist, samas reisi käigus sellest plaanist jälle loobunud, noh nüüd otsustas tsikkel minu eest, et see on vaja ka ikka ära teha :) Leidsin telgile natuke vähem kivise koha mida puhastada ja jätsin remondi hommikuks. Õhtu oli imeline, lihtsalt see sügav ja totaalne vaikus, pimedus ja eraldatus... nädal aega järjest vast nii ei viitsiks, aga üheks ööks tore kogemus.

Hommikul muidugi selgus, et ega see eraldatuse saavutamine nii lihtne pole kui tunduda võib. Nimelt teeb eesel ärkamisjärgse üles bootimise käigus sellist üsna spetsiifilist ja kaugele kostvat häält, ja see kontsert kostus kenasti naaberorust :) Ma küll ei kujuta ette, mida seal killustikuhunnikus tehakse või kasvatatakse, aga ilmselt ikkagi karjatavad mingeid loomi.

Orgunnisin siis käepäraste vahenditega (krt ühe lüliti oleks võinud ju ka kaasa võtta) tsiklile võtmeta käivituse ja põrutasin edasi.

Järgmise päeva distants ei olnudki nagu midagi erilist, vist umbes kolme tunniga olin kõrbest väljas, aga mäeahelikud said lõpuks täitsa kokku ning küngastel turnimine asendus serpentiinidega. Noh ja kuna need on suures osas rajatud siiski lihtsalt sõitmise teel, siis on tee alati kuhugipoole kaldus, koguaeg peab lenksu nagu natuke ülesmäge hoidma, et mitte liiga serva lähedale sattuda. Avanevad vaated olid muidugi meeletud, minu foto-oskused jäid siin ikka täiesti hätta :)

Üldiselt kui ma senimaani eriti mingeid plaane ei teinud reisi kestvuse osas, iga päev vaatasin et kuhu edasi, siis nüüd hakkas tsikli lagunemine natuke muret tegema. Iseenesest pisiasjad, lahti põrunud mutrid siin ja seal, neutraali andur ja markantseima asjana pooleks murdunud sigaretipistikusse käiva telefonilaadija otsakontakti vedru :), aga koduni oli siiski 5000km ja kes teab, kuhu välk järgmisena sisse lüüa võib. Ja eks kõht hakkas juba täis ka saama, eesmärk ei olnud ju Pariis-Dakari rallit imiteerida, vaid natuke ainult nuusutada. Kui viimane serpentiin seljataha jäi, siis oli otsus küpsenud - Sahara on minu jaoks selleks korraks lõppenud. Aga kindlasti ei jää see viimaseks korraks. Nii palju on ju veel kohti kus sõita!

Armatuurlauale paigutatud kompass põrus ka suht sodiks, aga no seda probleemi ma olin juba ette näinud ja Decathlonist minnes varu kaasa haaranud. Töötas tegelt isegi paremini.

Foum Zguidis tegin jälle tankimis- ja veepeatuse ning nuputasin natuke kaardi kallal. Marrakech tundus küll kaugel, aga samas jäi teele jälle Atlas, millest oleks tore ühe raksuga üle saada - öösel on külm ja niiske. Lõpuks ei otsustanudki midagi, mõtlesin et vaatan kuidas kilomeetrid üldse kogunevad, sest kuigi Maroko teed olid siiamaani heas korras olnud, siis kunagi ju ei tea.

Kohe linnast välja sõites saingi esimese laksu kätte - seal oli paarkümmend kilomeetrit teeremonti, mis kujutas endast tee peale laotatud paksu, lahtist ja pehmet killustikku :) Noh, kuidagi sai ikka läbi, aga naha võttis ikka korralikult märjaks, sest ega seal maal keegi mootorratturist end väga häirida ei lase, madalam liik, sõidetakse mööda ja läbi ja üle nagu parajasti tuju on. Edasi samas oli tee juba valmis ja see oli laudsile. Umbes sarnases taktis möödus terve päev, isegi paar korralikku koolmekohaga jõeületust oli, kus suurvesi oli sillast jagu saanud.

Tee peal nägin kitsekarja ja kutsikat:

Minule kui suurele kitseentusiastile oli üldiselt suureks pettumuseks, et karjakitsed on nii arad (mis on muidugi loogiline, arvestades kui magus suutäis see kari kiskjale on). Kui eeslit mine silita või kõneta või tee mis tahad, siis sellel pildil olev distants oligi enamvähem miinimum, millelt neid vaadelda sai.

Õhtuhämaruses jõudsin siiski Marrakechile piisavalt lähedale, et hakata otsima kuhu seal ööbima jääda. Tee ääres kaarti uurides jäi järsku seisma üks kastikas, alguses mõtlesin et ah jälle üks TP ja ei lasknud end häirida, aga siis vaatasin et tohoh, mingi päris kabe KTM vaatab kastist vastu :) Selgus et tegu oli poolakaga, kes oli grupiga kõrbesse sõitma tulnud, aga reisi eelviimasel päeval düüni otsas oma jala murdnud. Sõitis siis kõigepealt murtud jalaga oma auru all kõrbest välja, veetis päeva haiglas ja palkas kohaliku transpordi, et tsikkel "baaslaagrisse" tagasi saada (nad tulid Marrakechi kaubikuga, tsiklid kärus). Ma olin muidugi kohe boink-boink, et klge ma sõidan järel ja tulen samasse kämpasse, poolakale see sobis sest vajas oma jala tõttu nagunii natuke abi. Ainuke probleem oli, et kohalik juht sõitis noh... nagu kohalikud :) Marrakechi liikluses öösel sellel sabas püsimine oli ikka korralik raiumine, õnneks ta lükkas liikluse ikka ees natuke "lahti", nii et tuli ainult seal kiiluvees püsida, aga noh jah. Ma ikka tavaliselt sõidan rahulikumalt :)

Kohale jõudes selgus, et tegu on mingi super luksusliku kämpaga, mis põhiliselt teenindas prantsuse turiste automajades. Sai korralikult kõhu täis süüa ja isegi õlut müüdi, millest ma isiklikult küll loobusin. Jäbisesime siis seal poolakaga pikalt Marokost, kõrbest, tsiklitest ja endurost, näiteks selle peale kui ma rääkisin, et Eestis võib tsikliga metsas ringi sõita kui seal mingisugunegi tee ees on, tegi tüüp kohe suured silmad - neil väidetavalt ei tohi trahvi hirmus isegi jalgsi seeni korjama minna, kohe on mingi kuri "forest patrol" kaelas. Lubas kunagi ise vaatama tulla seda ilmaimet :) Lõpuks kiitsin veel kämpingut, et maru mõnus kämpa on, et ikka saab korralikult süüa, puhas ja isegi kanu ei paista. Ta ütles ka, et see neil juba mitmes kord seal olla, hea ja turvaline.

Hommikul ajasin kanad telgi ümbert minema ja otsustasin, et nüüd on tõesti aeg kodupoole kütma hakata. Ilmateade näitas, et Eestis sajab lund ja isegi miinimumprogrammi puhul on see 6 päeva uhamist. Kuskil Prantsusmaal tuli esimest korda jope välja võtta, Pariisis sai traditsiooniliselt ummikutes istutud (sest kohvrid) ja pärast paaripäevast peatust Brüsselis jõudsin külmumisega võideldes täpselt niimoodi läbi Rootsi, et tõsine lumesadu algas 20 minutit pärast Stockholmi sadamas tsikli ära parkimist. Nagu oleks päriselt ka teadnud, mida ma teen :)

Lõpuks, kuna kõik koguaeg küsivad - kilomeetrite üle päris täpset arvet ei pidanud, sest spidokas ütles üles, aga eks ta sinna 11-12 tuhande vahele jäi, millest vast veerand oli Marokot. Rahaliselt võib Marokos arvestada põhimõtteliselt Eesti hindadega, mõni asi on kriipsu võrra odavam, aga näiteks bensiin on sisuliselt sama hinnaga. Ja ostke Michelini kaart, mitte mingi National Geographicu või muude šarlatanide rämps, see kehtib muidugi iga riigi kohta.

Selleks korraks kõik, kuulmiseni :)